tunnetushuvi, mida sümboliseerivad veel kustutamatu janu kujutelmad. Autorile ei tähenda vabadus muud kui õigust kahelda ja valida veetlevaim tee. Kirjanik omandab tervikuna tihtipeale salapärase defineerimatuse, mistõttu luuletust on võimatu taandada mingile ühele märksõnale või motiivile. Alliksaare luule pildistiku kummalist kirgust, agressiivset ja ebatavalist kujutelma. Epiteedid, võrdlused, metafoorid ja muud stiilifiguurid omavad silmanähtavalt eksperssionistlikke, mõnikord sürrealistlikke kvaliteete. Autori luuletus võib koosneda üksnes kategoorilistest keeldudest ja käskudest, hüüatustest ja küsimustest, õpetustest ja hoiatustest. Alliksaare luules on oluline loodus, autor kasutab erinevaid suhtumisi, enesemääramine voolavas ajas, teadmine, et eilne „ kustub piinava aeglusega“ soetab autori värssidesse tihedasti ajakriitilist elementi, milles ta oma vahenditega kaitseb
Ma tean, et su puusad võivad puhkeda nagu puud ja hööritada pöörituseni!“ *** („Variatsioone eternse teema eeterlikult efemeerseile detailidele ettevaatlikus esitluses“) Alliksaare luule on kummaliselt pildilik, sisaldab agressiivseid muljeid ning ebatavalist kujutamist. Tema epiteedid, võrdlused, metafoorid ja muud stiilifiguurid on selgelt ekspressionistlikud ning sürrealistlikud. Luuletuses „Oo!“ on selgelt sees kõlaefekt, sest see põhineb pealkirjaga tähistatud täishääliku kordusel, mida esineb selles luuletuses 56 korda. (Muru, 1987) *** „Ta kirjutab nooruse verega. Ta kirjutab noorusulmade verega. Ta kirjutab looklevale taevale.
annaabi.ee 
