"Loomingu" toimetajaks (1930-1940) ja Eesti PEN-klubi esimeheks (1928-1940). J. Semper debüteeris eesti kirjanduse ülevaatega läti ajakirjas "Kahwi" (1910), esimesed värsid avaldati "Noor-Eesti" väljaandeis (1911). Kuulus "Siuru" rühmitusse, osales aktiivselt "Tarapita" tegevuses. Luule esikkogu "Pierrot" (1919) sisaldab intiimluulet, mis rõhutatuma sensuaalsusega jätkub teises värsiraamatus "Jäljed liival" (1921). Ekspressionistlike stiilielementidega ajalaulude kogus "Maa ja mereveersed rytmid" (1922) on tugev ühiskonnakriitiline toon. Semper valdas algusest peale luule vormikeelt, kogu tema varasem looming oli artistlik ja maailma kirjandusega arvestav. Esimene novellikogu "Hiina kett" (1918) käsitleb peamiselt noorte haritlaste elu. Novellikogudes "Ellinor" ja "Sillatalad" (mõlemad 1927), mis vallandas kriitikas kirjanduslike mõjutuste alase ägeda sõnasõja, avaldus autori huvi psühhoanalüüsi vastu
stilistika õppejõuna, oli "Loomingu" toimetajaks (1930-1940) ja Eesti PEN-klubi esimeheks (1928-1940). J. Semper debüteeris eesti kirjanduse ülevaatega läti ajakirjas "Kahwi" (1910), esimesed värsid avaldati "Noor-Eesti" väljaandeis (1911). Kuulus "Siuru" rühmitusse, osales aktiivselt "Tarapita" tegevuses. Luule esikkogu "Pierrot" (1919) sisaldab intiimluulet, mis rõhutatuma sensuaalsusega jätkub teises värsiraamatus "Jäljed liival" (1921). Ekspressionistlike stiilielementidega ajalaulude kogus "Maa ja mereveersed rytmid" (1922) on tugev ühiskonnakriitiline toon. Semper valdas algusest peale luule vormikeelt, kogu tema varasem looming oli artistlik ja maailma kirjandusega arvestav. Esimene novellikogu "Hiina kett" (1918) käsitleb peamiselt noorte haritlaste elu. Novellikogudes "Ellinor" ja "Sillatalad" (mõlemad 1927), mis vallandas kriitikas kirjanduslike mõjutuste alase ägeda sõnasõja, avaldus autori huvi psühhoanalüüsi vastu.