Sajandite jooksul oli mõisal palju omanikke. Keskajal kuulus mõis von Uexküllidele ning oli välja ehitatud vasallilinnusena. Mõisat on esmamainitud 1405. aastal. Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis 1625. aastal Antsla mõisa Acke Tottile. Kui 17. sajandi lõpul eraldati mõisast Uue-Antsla mõis, hakati vana mõisat kutsuma Vana-Antslaks. Põhjasõja järgselt kuulus mõis pikka aega von Löwensternidele 1883. aastal omandasid mõisa von Ungern-Sternbergid, kelle valdusse jäi mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Võõrandamisjärgselt hakkas peahoones tegutsema põllutöökool. 2. MÕISAKOMPLEKS Praeguseni säilinud pikk kõrgel soklil olev barokne peahoone on ehitatud mitmes järgus. Esialgsel kujul ehitati ta arvatavasti 18. sajandi keskpaigas, kasutades võib-olla ära säilinud vasallilinnuse osi. 19. sajandil pikendati hoonet mõlemast otsast, muutes samas ka tema välimust. Ka 20. sajandi algul on hoonet taas veidi muudetud
maakivist viinaköök. Mõisaaegne on ka puust valitsejamaja, mis viimastel aastakümnetel on olnud nii lasteaed kui algkool. Hetkel on seal raamatukogu ja seltsimaja. Viinaköögi juures on mälestusmärk Neckmansgrundil valvanud ja esimesel sõjaööl põhja lastud tulelaeva meeskonnale. Kõrgessaare mõisat, mille peahoone ja paljud kõrvalhoonedki on tänaseks hävinud, on valitsenud kõik kuulsamad Hiiumaa mõisnikesuguvõsad, sealhulgas De la Gardie'd, Stenbockid, Ungern-Sternbergid ja Stackelbergid. Kuna mõis asus kariderohke mere vahetus naabruses, siis tegeldi seal tihti hätta sattunud laevameeste või laadungi päästmisega. Päästjaid peeti meeles hõbekarikate ja muude kingitustega. Mäletatakse ka seda, et nii mõnigi kord olnud mõisa aed täis kuivavaid sametkangaid ja muud peenemat kraami. Aasta enne oma surma (1909) müüs von Ungern-Sternberg suure osa siinsetest aladest H. Koganile, see
(Rohtmets, I. 2004. Kultuurolooline Eestimaa. Teekaaslane. Varrak, Tallinn, lk 7-24. ) 1254.a jagati saar Liivi ordu ja Saare-Lääne piiskopi vahel. 1563.a läks Hiiumaa Rootsi riigi alla ja 1710.a (Põhjasõjaga) Vene riigi alla. Hiiurootsi asustuse jäljed on saarel ilmsed veel 21.sajandi alguseski. 18. sajandil küüditati saare rootslased Katariina II (joonis 7.) käsul Lõuna-Ukrainasse ja aastal 1810 sundisid Ungern-Sternbergid neid lahkuma Vormsile ning Noarootsi poolsaarele. 1917.a okupeerisid saare Saksa väed, 1918 1940 oli iseseisvusaeg Eesti Vabariigis, siis NSVL okupatsioon ja taasiseseisvumine 1991.aastal. (Hiiumaa kodulehekülg, kättesaadav www.hiiumaa.ee, viimati külastatud 10.04.2009) Joonis 6. Hülgekütid 11 Joonis 7. Katariina II 9. Suuremõisa häärber Pühalepa vallas
annaabi.ee 
