Lisaks oma ideede avaldamisele ajalehtedes ja raamatute trükkimisele korraldas selts ka kaks suurt rahvuslikku kongressi. 1927. aastal toimus Esimene Rahvusliku Kasvatuse Kongress. Paar aastat hiljem loodi ,,pärilikkusfaktori olulisuse tõttu" seltsi juurde genealoogia toimkond (1931), mille esimeheks sai dr.Phil Juhan Vasar, abiesimeheks A.Perandi ja laekahoidjaks Eesti antropoloogia rajaja Juhan Aul. 1934. aasta märtsis esitas selts valitsusele steriliseerimisseaduse eelnõu. Toonane valitsus küll arutas seda seadust mitmel korral, kuid seaduseks see eelnõu ei saanudki kahtlejaid ja vastuseisjaid oli liiga palju. Sel korral. 2.-3. jaanuaril 1935 toimus II Rahvusliku Kasvatuse Kongress (Tln, Kaubandus-Tööstuskoja saalis Pikk 20). Kongressil esinesid nii riigivanem Konstantin Päts kui ka TÜ rektor Johan Kõpp, professorid Jüri Uluots, Paul Kogermann, Aadu Lüüs jt avaliku elu tegelased. Genealoogia rahvuslikest ülesannetest rääkis Juhan Vasar.
võiks kõnesolevaid indiviide otsida hoolde- ja lastekodude patsientide seast. 1937. a vastu võetud steriliseerimisseadus on maailmas iseenesest küllaltki unikaalne, asetades meid (ka Lätit) arenenud maadest ühte ritta Skandinaaviamaade, mõnede USA osariikide ja Sveitsi kantonite ning hitlerliku Saksamaaga. Eesti võiks kuuluda sellesse seltskonda (analoogselt Saksamaaga) ühest küljest oma toonase autoritaarse riigikorra poolest. Teiselt poolt annab steriliseerimisseaduse olemasolu märku Eesti kuulumisest riikiderühma, mis sõdadevahelisel perioodil pani aluse nn. Põhjamaade heaolumudelile. Viimases oli eugeenikal kindlasti oma roll, sest sundsteriliseerimine kehtis Rootsis-Soomes veel 1970. 38 aastatel. Põhjamaade uurijad on oma riikides esinenud tugevat toetust eugeenilisele maailmavaatele põhjendanud kolme teguriga. Need oleksid tugevad sotsialistlikud
annaabi.ee 
