Miljonid turistid naudivad iga päev hingematvaid vaateid ja muud meelikõitvat. Keegi ei sule selle kõige vaatamiseks ühte silma. Paraku koju mälestuseks viiakse ühe silma koha pealt tehtud võte ehk lame, mitte ruumiline pilt. On's tegu saamatusega? Või raskustega teaduse- tehnika saavutusi igapäevaellu sulandada? Juba 1589 olevat rooma arhitekt Goicomo della Porta tõestanud, et mõlema silma pildid teadvuses liituvad, ja kirjeldanud ka stereopaare. Tänane olukord sarnaneb minu meelest mõneti ajaga, mil fotograafiat veel eriti ei tuntud ja kõike tähelepanuväärset või muidu vajalikku joonistati või maaliti. Ehk ollakse liialt mugandunud näiteks ei viitsi keegi enam jamada nii, nagu prantslane Niépce seda tegi? Maailma esimese foto (1826) autor jändas vase ja tinaplaatidega, kattes need asfaldi, lavendliõli ja petrooleumi seguga ja säritades ühte pilti terve päeva. Omal moel
puntkist. Nende piltide liitmisel tekib stereogramm. Pilt 1: Wheatstone stereoskoop Pilt 2: Brewster-Holmesi stereoskoobi tööpõhimõte Mõjukama sammu tegi aga šoti teadlane Sir David Brewster, leiutades 1849. aastal omanimelise ning selle järeltulijatele eeskujuks oleva stereoskoobi. Antud ese kujutas endast binoklisarnase välimusega kastikest, millest tekkis inimsilma võrkkestale kujutis pildil 2 näidatud viisil. Palja inimsilmaga stereopaare vaadeldes peame me ruumilise pildi tekkimiseks rakendama kas paralleel- või ristvaadet(stereogrammide vaatlemise meetodid; seletused toodud järgnevas lõigus), kuid juba antud stereograaf tegi selle töö inimsilma eest ise ära. Paralleelvaade – pildist „läbi vaatamine“, toimib väikeste piltide puhul. Kumbki silm vaatab eri kujutist ja nägemisteljed asuvad paralleelselt. Erijuhuks on peegelvaade. Ristvaade – piltide suuruspiiranguid pole
annaabi.ee 
