Kui raamatu autor, pealkiri ning rahva seas levinud üldine arvamus on teada, siis võibki julgelt särada tõsiasjaga, et raamat on loetud. Inimest hinnatakse ikka tema sõnade ja tegude järgi. Sõnadega saab aga suuri ja säravaid tegusid endale omistada. Välise sära taotlemine on inimloomuse üks lahutamatu osa. Inimesed, kes aga mahu ega tahagi mahtuda massi hulka, näevad sellises tendetsis ainult inimkonna allakäiku. Kuna massi saab moodustada vaid suure hulga inimestega, siis Stepihundile sarnaseid inimesi leidub vähe. Nemad on kui inimkonna prohvetid, kes on juba ette häälestatud, et inimkond on hukule määratud. Stepihundid ei rahuldu millegagi, mis tavainimestele lõbu pakub. Stepihundid otsivad oma kultuuri minevikust, nad seostavad kultuuri kannatustega. Nagu ütles ka 20. sajandi filosoof Ortega y Gasseti, et merehädaliste mõtted on ainsad õiged mõtted. Kõige suuremad tähtteosed on tulnud just sellest ajastust, kus loomeinimesed kannatasid kõige rohkem.
teda unetus ja ta võib veeta terve öö, mõeldes suitsiidilikke mõtteid. Stepihunt on pere ja sõpradeta, tema närvihaige naine jättis ta maha ja vanad sõbrad loobusid Harry toetamisest, kui ta sõja vastu sõna julges võtta. Stepihundi elu koosneb üksindusest ja suhtlus vestlustest iseendaga. Harry Haller sarnaneb väga romantistlikele tegelastele ta ei sobi enda kaasaega ning ilmutab mitmeid misantrooplikke jooni. Tema sees võitlevad pidevalt mitu poolt ja õnn ning rahu tähendab Stepihundile vaid vaikust enne tormi. Stepihunt vihkab tolle aja kodanlust, levimuusikat, totrat viisakust ja dogmasid. Samas tõmbavad kodanluse puhtus ja poonitud põrandad teda enda poole, kuna meenutavad talle noorusaegu. Lühike sisukokkuvõte Ühes kodanlikus ja heatahtlikus majas soovib endale tuba üürida keegi Harry Haller, kummaline mees, kes sealt kunagi lahkudes pererahvale naljaka, kuid sümpaatse mälestuse jätab.
annaabi.ee 
