Tähtsaimaks sündmuseks ongi ehk Herminesse armumine ja pärast balli teatrisse minemine, kus Harry narkootilisi aineid proovib. Harry käib teatris ringi ja näeb igas ruumis erinevaid seiku oma elust. Iga tuba sümboliseerib mingit tahku Harry olemusest. Ühes toas näeb ta armastatud Herminet Pablo kaisus ning koheselt võtab tema sees võimust stepihunt ning ta tapab Hermine. Hetk hiljem saab ta aru, et ta tegi vea, lastes stepihundil enda üle võimust võtta. Harry peab arenema ja elult veel palju õppima, et ta suudaks aksepteerida ja ohjeldada endas pesitsevaid pooli. Inimene ei tohi eirata endas tahke, mis talle ei meeldi, sest kui sellele tähelepanu ei pöörata, siis ei ole ka võimalik seda ohjeldada. Need pooled, mis meile endas ei meeldi, nendega tuleb leppida, et nad ei saaks meie üle alateadlikult kontrolli. Liis Riso
Kuid isegi nendest on Harryl oma ettekujutus, mis ei kattu teiste omadega. Elus pettunud, üritab peategelane oma mured uputada alkoholiklaasi, kuid ei leia kergendust sellestki. Olemise teeb raskemaks veel ka teine poolus hunt, kes ei leia oma kohta maailmas, ei suuda kohaneda elu ja selle arenguga. Esile kerkib loomalik instinkt elada omaette, hävitada kõik suhted, vihata neid, kes suudavad elu nautida. 2. Harry polnud rahul ei iseenda ega oma eluga. Stepihundil oli kaks loomust üks inimlik ja teine hundilik. Harry puhul on need 2 poolt omavahel pidevas surmavaenus ja elavad teineteise kahjuks. Kõik nägid temas ainult ühte külge. Mõned armastasid teda kui peent, tarka ja omapärast inimest. Oli ka selliseid, kes armastasid temas vaba , metsikut, taltsutamatut hunti ning pettusid, kui hunt oli järsku inimene, kes igatses õrnuse ja headuse järele. Vahetevahel suutsid hunt ja inimene
igaühele. Ainult hulludele." Harry tahtis ka sinna pääseda, sest tema ei kuulunudki teiste hulka. Ta läks kõrtsi ning sealt tulles ei leidnud enam silti ega väravat. Möödamineja kandis ridva otsas sama silti, mida Harry oli otsinud. Harry tahtis temaga kõnelda, kuid tollel oli kiire ning ulatas talle kähku raamatu ja kadus minema. Koju jõudes süvenes Harry raamatusse, mis kandis pealkirja: ,,Traktaat Stepihundist. Mitte igaühele". Traktaat Stepihundist. Ainult hulludele. Stepihundil oli kaks loomust, üks inimlik ja teine hundilik (tung ja vaim). Stepihunt oli õhtuinimene. Hommik ei toonud talle midagi head.Alles pärastlõunal ta elavnes, muutus rõõmsaks ja aktiivseks ning alles siis tulid talle head ideed. Stepihundil oli sõltumatuse ja üksilduse vajadus. Saavutatud vabaduses märkas Stepihunt, et ta on üksi, et ta on võõrandunud maailmast. Stepihunt kuulus enesetapjate kilda. Ta tundis end alati kaitsetuna ja ohusolevana. Iga vapustus, iga valu, tekitas temas
annaabi.ee 
