Linoleenhappe hüdrogenisatsioon (Darckley 2000: 100) Küllastumata rasvhapped on vatsamikroobidele toksilised ja seetõttu need enamasti hüdrogeenitakse. (Söötmisõpetuse konspekt 2004) Hüdrogenisatsiooni näide on toodud linoleenhappe põhjal joonisel 4. Esmalt toimub isomerisatsioonirektsioon, mille käigus muudetakse linoleenhape konjugeeritud linoleenhappeks (CLA). Seejärel hüdrogeenitakse 9 CLA oleiinhappeks ning viimane omakorda steariinhappeks. Kui selle protsessi mõni vaheühenditest pääseb eesmaost edasi, imendub see peensooles. (Drackley 2000) Vatsas toimub ka rasvhapete süntees. Selleks kasutavad mikroorganismid rakumembraanide fosfolipiide. Bakterid sünteesivad paaritu arvuga, 15-17 süsinikuga, ja hargneva ahelaga süsinikahelaid. Selle unikaalse tegevuse tulemina 85% peensoolde edasiminevatest lipiididest on rasvhapped. Need on enamasti küllastunud ja asuvad väikeste söödaosakeste pinnal.
Lipiidid, mis saadakse rohust ja taimeseemnetest on laia pindadega ning hüdrolüüsuvad kiiresti mikroobsete ensüümide poolt. Peale hüdrolüüsi, glütserooli ja galaktoosi osakesed kääritatakse lenduvateks rasvhapeteks ja vabanenud polüküllastamata rasvhapped seejärel hüdrogeenitakse monoküllastamata ja küllastunud rasvhapeteks. Oleiinhapet ja linoolhapet on suurtes kogustes heintaimedes, mis muundatakse steariinhappeks, mida on kokku väga vähe. 29. Vatsasisu kihistumine. Vatsa motoorika. Vatsa pH on 5,8- 7,0; madalam vahetult pärast söötmist ja kõrgem söögivaheaegadel. Vatsa sisu kihistub vastavalt ainete tihedusele. Kõige ülemine vatsa kiht koosneb gaasidest, mis tuleb käärimisest, eriti süsivesikute käärimisest. Gaas koosneb CO 2 ja CH4, H2S, H2, N2 ja O2. Vatsa kokkutõmbed segavad kääritatud massi ning see aitab gaasidel ülesse tõusta.
annaabi.ee 
