Eestist Siberisse anti Moskva korralduste kohaselt küüditada 11102 inimest. Kuid puuduliku organiseerimise tõttu küüditati u 10 000 inimest, kellest ligikaudu 112 inimest olid nimekirjavälised.Perekondadele anti 2 tundi aega asjade kokku panemiseks, hiljem viidi nad raudtee jaamadesse, kus ootas ees küüditamiseks ette nähtud 490 loomavagunit. Mehed eraldati A(arreteeritud)vagunitesse, pereliikmetest eraldatuna ning viidi arreteerituna Sverdlovski oblasti Starobelski ja Babino surmalaagritesse. Neist maha lasti 606 meest 2819'st mehest. Juba esimesel Siberi talvel suri nälga ja kurnatusse 1194 meest. Naised ja lapsed küüditati väheasutatud Siberi küladesse, kus suri iga teine külma, nälja ja raske töö tagajärgedel. Pikkamööda peale sõja lõppu hakkasid küüditatute elutingimused paranema. Võimude poolt lubati 1946-1947.a lapsed tagasi Eestisse saata, kelle oli kodumaal sugulasi.Eestisse tagasi saadetutest otsiti 1949-1951
Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Boris Kumm ja liikmeteks Eesti NSV Riikliku Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar Andrei Murro, Eesti NSV Riikliku Julgeoleku rahvakomissar asetäitja Aleksei Skurin, Eesti NSV siseasjade rahvakomissari asetäitja Venjamin Gulst ja Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi 2. osakonna ülem Rudolf James. Vastavalt kavale oli plaanis saata Eestist väljasaadetud järgmistesse piirkondadesse ja töölaagritesse: Starobelski laagrisse, vastavalt siis 4665 inimest, Usollaagrisse 691 inimest ja väljasaadetavaid pereliikmeid Altai kraisse oli 9115 inimest. Küüditamise ehk "sundevakueerimise" läbiviimisele asuti 13. ja 14. juuni ööl, reedel vastu laupäeva. Keskpäeval oli kõikidele asutustele antud korraldus saata oma transpordivahendid miilitsa käsutusse. 13. juuni õhtul hakkasid varem ette valmistatud kogunemiskohtadesse koonduma asjasse pühendatud seltsimehed. Kohalviibijatest
välja sõitma. Vagunitesse oli paigutatud üle 50 inimese. Täistuubitud vagunitesse pääses valgust vaid kitsast pilust. Vett ei olnud, käimla aset täitis põrandast läbi ulatuv toru. Õhk oli vaguneis raske ja läppunud, päikeselõõsas seistes muutusid vagunid lämmatavalt kuumaks.Algul sõitsid A- ja B-vagunid ühes eselonis, mõne aja pärast haagiti aga esimesed lahti ja saadeti otse sunnitöölaagritesse.Enamik A-vagunitesse paigutatud arreteeritutest suunati algul Ukraina NSV Starobelski ja Babino laagritesse ning Uurali lähistele Verhodurski laagrisse Sverdlovski oblastis, väiksem osa viidi kohe Kirovi oblasti vangilaagritesse. Starobelskisse ja Babinosse saadetud vangid sattusid sõjategevuse piirkonda ning toimetati seetõttu peagi Siberi vangilaagritesse. Külma, viletsa toidu ning üle jõu käiva töö tagajärjel suri enamik arreteeritutest juba esimesel Siberi talvel. 1941. aasta lõpul asusid vangilaagrites tegutsema uurimiskomisjonid
annaabi.ee 
