mehed on". Produtsent Rudolph Sieber, Marlene hilisem abikaasa ja tema ainsa lapse Maria Elisabeth Sieberi isa, valis ta varsti peale seda väikesesse rolli rezissöör John May filmis "Armastuse tragöödia". Järgmistel aastatel võis teda tihti näha ekraanidel erinevates kõrvalosades. 1929. aastal sai Marlene ootamatult rolli, mis tegi ta üleöö kuulsaks ja pani aluse tema femme fatale'i, saatusliku naise kuulsusele. Selleks oli ööklubi riivatu lauljanna Lola Lola osa Josef von Starnbergi filmis "Sinine ingel". Kohe pärast selle filmi lõpetamist läks Marlene koos Josef von Sternbergiga Hollywoodi, jättes maha oma abikaasa ja tütre. Dietrich saavutas tema käe all töötades maailmakuulsuse kuue filmiga: "Maroko" (1930), "Autud" (1931), "Sanghai ekspress" (1932), "Laulude laul" (1933), "Punane keisrinna" ja "Saatan on naine" (1935). Pärast töösuhte katkestamist Josef von Sternbergiga tõid Dietrichile edu niisugused filmid nagu "Iha" (1935), "Ingel" (1937) ja eelkõige
Ludwig oli hea vestleja ja hea kuulaja. Teatris käis Ludwig tihti, ta elas alati etendustele kogu hingest kaasa, ta armastas teatrit. Ludwig hakkas aina sagedamini vältima kirjutuslauda ning ettekannetetuba, ütles ära audiensidest, jättis maha oma pea- ja residentslinna, ei võtnud ette suuri reise, mis oleksid täiendanud ta teadmisi maailmast, vaid ratsutas mägismaal, ronis mõgedesse, sulges ennast oma lemmiklossidesse- Hohenschwangausse või Bergi lossi Starnbergi järve ääres. 4 Ludwig II-l ei olnud poliitilist talenti, ta ei tundud poliitika vastu huvi. Tal oli ülearu palju endaga tegemist, et tal jätkunuks aega ja tahtmist teiste probleemidega tegelda, ta oli egoist, mitte altruist. Kuna ta juba kuningas pidi olema, siis tahtis ta olla piiramatu võimuga kuningas, kelle tahe oleks seaduseks.
annaabi.ee 
