ISA tegevus soikus 1942. aastal maailmasõja tõttu. 1946 aastal Londonis toimunud nõupidamisel otsustasid delegaadid 26-st riigist luua uue rahvusvahelise organisatsiooni, mille eesmärgiks oleks tööstusstandardite koostamise rahvusvaheline koordineerimine ja nende unifitseerimine. Ametlikult alustas ISO tegevust 23. veebruaril 1947. aastal. Esimese standardi üllitamiseni jõuti 1951. aastal, ning selle nimeks oli "Tööstuslikeks pikkusmõõtmisteks vajalikud standardtemperatuurid" 7.2.2. ISO koostöö teiste asutuste ja organisatsioonidega ISO ei tööta rahvusvahelise standardiseerimise alal üksi - nagu juba mainitud, teeb ta tihedat koostööd IEC-ga, kellega nad jagavad peakorterihoonet Genfis ja kellega on ISO-l ühiseid alakomiteesid. 1976. aastal sõlmitud kokkulepe jagab nendevahelise vastutuse, mille kohaselt IEC tegevus hõlmab elektrotehnika ja elektroonika valdkonda, muud alad kuuluvad ISO kompetentsi
pole muutunud. Seega vedeliku mahu määramisel tuleb tingimata arvestada vedeliku temperatuuri. Kui joonisel kujutatud vedelik jahutada tagasi temperatuurini 20 °C, siis vedeliku tase taastub tasemele h1. Seega vedellasti mahu võrdlemiseks eri temperatuuridel tuleb kõikide mahutite vedellasti temperatuur taandada ühele ja samale suurusele, mida nimetatakse standardtemperatuuriks. Eri maades on kasutusel erinevad standardtemperatuurid: Lääne Euroopas 15 oC, USA-s 60 oF (33,3 oC). Asja muudab keeruliseks ka kahe erineva mõõtühiku kasutamine kuupmeeter ja barrel (159 l). Seega mahu ja temperatuuri ühendamisel saadakse järgnevad mõõdusüsteemid: Lääne Euroopas kuupmeeter (m3) temperatuuril 15 °C, USAs barrel temperatuuril 60 °F. Standaratemperatuuril mõõdetud vedeliku mahtu nimetatakse standardmahuks, vastavalt standardbarreliks või standardkuupmeetriks
annaabi.ee 
