Standarditud (ehk standardiseeritud) haigestumuskordaja. Üheks võrreldavust parandavaks võtteks on standardimine. Selle võtte mõistmiseks tuleb omaks võtta, et üldkordaja kujutab endast kihtide kaupa esitatud erikordajate kaalutud keskmist, kusjuures kaalud on proportsionaalsed isikute või inimaastate arvuga kihtides. Vanuse järgi standardimisel arvutatakse üldkordaja ümber kordajateks, mis esineksid siis, kui kummagi rahvastiku vanusjaotus oleks sarnane standardrahvastiku vanusejaotusega. Standardimine on piiratud võte, sest standarditud näitajate arvväärtuse määrab ära standardrahvastiku valik. Põhimõtteliselt peaks standardrahvastik peegeldama selle rahvastiku jaotust, kellesse toimimise efekti hinnatakse, ent selle põhimõtte rakendamisega kaasneb tihti ebamäärsus. Riskitegurid. Kui haigus H on teatud tunnusega T isikutel sagedasem kui nendel, kellel seda tunnust ei esine, siis T ja H vahel on seos
1 70 75 95 00 80 85 90 19 19 19 19 19 19 20 Diagnoosimisaasta Naised 21 *Trendikõveratel on viimastel aastatel toimunud muutused tähistatud erineva joonekujuga, kuna alates 2001. aastast ei ole õigusliku aluse puudumise tõttu Eesti Vähiregistri andmeid võrreldud arstlike surmatõendite andmetega. **Vanuse järgi standarditud haigestumuskordaja (maailma standardrahvastiku alusel); arvutatud kolme aasta libiseva keskmisena. (Eesti Vähiregister, 2007) KASUTATUD KIRJANDUS Aareleid, T., Mägi, M. (2003). Vähihaigestumus Eestis 2000. Tallinn: EVG Print. Bender, W., Clarke, W. D., Haagedoorn, E. M. L., Sleijfer, T. Th., Oldhoff, J. (1994). Onkoloogia perearstile. Holland: Van Gorcum & Comp. Bogovski, P., Loogna, G., Rahu, M. (1989). Vähk põhjused, levik, profülaktika. Tallinn: Valgus. Eesti Vähiliit. http://www.cancer.ee/ (23.02.2010). Esko, V. (2008)
annaabi.ee 
