Stalini-aegset Nõukogude Liitu on nimetatud rahvaste kalmistuks. Tegemist oli totalitaarse riigigda, mida iseloomustas üksikisiku piiramatu võim ja kommunistliku partei diktatuur. Stalin loobus kollektiivsest juhtimisest ega arvestanud rahvaga ning tema ajal ei peetud kinni ka seadusandlusest. Toimus inimeste pidev jälitamine, küüditamine, repressioonid. Iseloomulik oli ebaobjektiivse info avaldamine ja elanikkonna vaadete pidev mõjutamine. Stalinismiga seoses kaotasid miljonid elud oma mõtte ja hinna. Surm oli saanud inimese ja võimu probleemide universaalseks lahenduseks. Veriseid etendusi kasutati päris edukalt, kombati piire terrori ja genotsiidi vahel. Inimesed, kes hääletasid diktatuuri poolt istusid ka ise vangikambris. Terrori hukkamõist ja kangelastele mälestusmärkida püstitamine seda totalitaarse võimu müstikat aga minu arvates ei purusta, analüüs ja arusaamine aga tõstab ansse. Minu arvates seisnebki
mingeid vahendeid kohustuse täitmiseks ei eraldata. Kollektiviseerimist oli vaja ennekõike selleks, et läbi viia industrialiseerimine. Kollektiviseerimine andis kogu põllumajandusele väga ränga hoobi. Kuni 1991 aastani ei suudetudki taastada kollektiviseerimise eelset põllumaj taset. Sisepoliitika ja repressiivpoliitika NEP-i ajal olid ka repressioonid omal kohal, kogu oma eksistentsi jooksul olid repressioonid väga olulised. Võrreldes stalinismiga olid NEP-i aegsed repressioonid suhteliselt tagasihoidlikud. Said alguse 1930ndate alguses seoses industrialiseerimise ja kollektiviseerimisega. Otsiti kahjureid, kes olid süüdi selles, et NL majandus ei arene piisavalt kiiresti. Alati pidid leiduma konkreetsed süüdlased, kes on majandust pidurdanud. Enamasti leiti neid nö vana intelligentsi hulgast- inseneride, agronoomide, majandusteadlaste hulgast, kes olid saanud hariduse-töökogemuse
annaabi.ee 
