1.Pagulaskirjandus sai alguse Saksa põgenikelaagris,arenes perioodil 1944-1990 väljapool okupeeritud Eestit. 2.Teise maailmasõja lõppedes sai paguluskirjanduse keskuseks Rootsi, Lundis Eestvedajaks oli Bernard Kangro. 3.Gustav Suits, Marie Under, Karl Ristikivi, August Gailit, August Mälk, Artur Adson. 4.- 5.sulaaeg 1956-1965 esteetiline tsensuur taandusja poliitiline tsensuur oli varasemaga võrreldes leebem. Seisakuaeg e. Stagnaaeg 1973-1985 võimuvahetus, mis tõi kaasa peataoleku. 6.suurenes tegutsemisvabadus tekkisid väiksed võimalused suhelda välismaailmaga 1957 algatatud raamatusari Loomungu raamatukogu 1958 asutati ajakiri Keel ja Kirjandus üldine kultuurihuvi tõus läänelik noortekultuur hipiliikumine 7.Kassetipõlvkonnaks nimetatakseEesti luuletajaid, kelle teosed ilmusid sarjas "Noored autorid"luulekassettidena. Närvitrüklased olid eesti luuletajad,kes nimetasid nii luulekogu närvitrükk järgi. 8
Pidevalt suurenes toiduainete sissevedu NL. Prioriteet oli sõjatööstusel. Inimene sai kätte u. 20-25% oma palgast. 70 keskpaigas algas naftadollarite sadu, mis läks põhiliselt toiduainete ostmiseks ja sõjatööstusele. Olukorda, mis kujunes välja 70ndate lõpust kuni 80ndate alguseni nimetatakse gerontokraatia vanurite võim. 80ndate alguses ei suutnud Brenev enam riiki valitseda. Sisuliselt valitses juba J. Antropov. 1982-1984 Antropov "sulaaeg". 1984-1985 K. Tsernenko "väike stagnaaeg". Dissidentlus e. teisitimõtlemine. Inimesed, kes ei olnud nõus valitseva reiimi ja ideoloogiaga. Põhiliselt intelligents. Kedagi otseselt maha ei lastud. vangilaagrite süsteem säilis. Avalikud kohtuprotsessid, tihti suleti neid vaimuhaiglasse. Tuntumad A. Solzenitsõn, A. Sahharov. 1985. märtsis NLKP Keskkomitee peasekretäriks M. Gorbatov. Aprillis toimus keskkomitee pleenum kuulutati välja perestroika, kiirendamaks NL majanduslikku arengut, kuna naftadollareid enam ei tulnud
Võrdlustel põhinev lavastus ärritas ametivõime ja etenduste arvu vähendati. Järgmisel aastal oli neid vaid kuus ja siis võeti näidend kavast maha. Lühikeseks jäi ka 1977. aastal Draamateatris esietendunud Jaan Kaplinski "Neljakuningapäev0, mis pärast kümmet etendust ideoloogilistel põhjustel ära keelati. Ka mitmed teised noored poeedid ja prosaistid (Enn Vetemaa, Mati Unt) uuendasid teatrit ja tõestasid oma näidenditega, et rahvuslik draama on asunud uuele teele. Stagnaaeg kahandas teatri jõudu ja tsenseeris näidendeid või lausa kõrvaldas neid lavadelt, aga tabusid tohtis siiski ettevaatlikult puudutada, nagu see sündis Mikk Mikiveri lavastatud Jaan Kruusvalli näidendis "Pilvede värvid" (1983). Näidendit, mis käsitles eestlaste põgenemist läände 1944. aastal mängiti Draamateatris rohkem kui 200 korda. Koos 1980. aastate teise poole perestroika ja glasnosti poolt liberaliseeritud õhustiku tekkega algas teatri vabanemine tsensuuri paine alt
annaabi.ee 
