keelekasutuse vahel. Sealjuures on eri koolkonnad ja uurijad toonud välja põhiosas samad mõjurid, kuigi hierarhiseerinud neid erinevalt (vrd Christian 1992; Trudgill 1995; Montgomery 1995; Wardhough 1996; eesti keeles vt lühidalt Keevallik 2001). Olulisemad mõjurid on inimese sotsiaalne päritolu ja staatus (klass, kiht, kast, seisus), sugu, vanus. Keskne sotsiolektimääratlus on ikka käinud klassikuuluvuse või staatusgrupi kaudu. Sotsiolektide alla paigutatakse tavaliselt ka släng. Mis on släng, pole kuigi selge. Esiteks on kasutusel mitu terminit: släng, argoo, zargoon, erikeel, mille suhted on segased ja eri traditsioonides erinevad (vt terminoloogiast Tender 1994: 293297). Ka slängi defineerimine on väga erinev. Dialekti ja sotsiolektiga seostub mõiste aktsent (accent), mida eesti keeleteaduses pole seni kasutatud. Aktsent viitab keelevariantidele, mis erinevad üksteisest üksnes foneetiliselt
sajandil Philip IV ajal, Inglise gentelmanid 18 sajandil, Prantsuse protestandid 19 sajandil, 1970ndate anti-mood). Lisaks sellele, kuna peale Veblenit on rõhk kadedusel ja jäljendamisel, ei ole võimalik ühtegi ostu ilma selleta näha - iga ost on püüd ülespoole. Max Weber: staatusgrupid. Ka tema leidis, et staatuse määramine on seotud väga tugevasti klassikuuluusega. Kuid siiski, tarbimise abil luuakse staatusguppe, mis on sama olulised kui klassikuuluvus. Staatusgrupi omaduseks on ,,elamise stiil". Weberi jaotus on seega kolmene: staatusgrupid võivad olla ehitatud 1. Klassikuuluvusel 2. Tarbimismustritel 3. Sotsiaalsetel ja kultuurilistel suhetel Räägime muutusest tänapäeval, mis ütleb, et rõhk on eelkõige 2-l ja veidi 3-l. Jõukus ja staatuse otsimine: Galbraith ja Packard Pealesõjaaegne heaolu Ameerikas: emuleeriv muster mitte ainult kõrgema staatusega inimeste poole, vaid oma klassi sees. Keeping up with the Joneses.
annaabi.ee 
