domineerimise keskused (uut rahvusvahelist tööjaotust mõtestades), võtmetegutsejateks on rahvusvahelised korporatsioonid Globaalne linnaregioon - uus territoriaalne üksus post-fordistlikus maailmamajanduses, mille keskuse moodustab linn või linnad, riikide asemel on globaalsete linnaregioonide saarestikud Maailmalinnade sümboliline kapital - ikooniliste majade projekteerimise kaudu saadakse meedialt erilist tähelepanu, kasutatakse kuulsuse staatusega staararhitektide teenuseid, hoonest saab linna üks tunnusmärke Ökoloogiline moderniseerumine jätkusuutlikkuse ning win-win tulemuste jaoks tuleb probleeme lahendada poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete institutsioonide kaudu [teooria pärineb 1980ndatest aastatest ning arenes välja tööstussaaste, õhusaaste, jäätmekasutuse ja intensiivpõllumajandusest tulenevate keskkonnaprobleemide uurimise ja määratlemise kaudu, võtmeküsimuseks
tähistajakriitiline postmodernism kommertsmaailmaga ning 1990. aastate üldise neoliberaalse tõusu kuvandiks sai just selline mugandatud radikaalsus, mida dekonstruktivistide abstraktsed ja samas äratuntavad vormid pakkusid. 1988. aastal New Yorgi moodsa kunsti muuseumi näitusel "Architecture of Deconstruction" end manifesteerinud seltskonnast Zaha Hadid, Rem Koolhaas, Daniel Libeskind, Frank Gehry, büroo Coop Himmelblau, Peter Eisenman sai järgmise kümnendi staararhitektide tuumik, kellest kõik turustasid edukalt oma isikupärast käekirja ning maju kui tugeva kujundiga abstraktseid skulptuure. Paremini kui postmodernsus on seda radikaalse arhitektuuri sulandumist ärimaailma ootustega iseloomustanud vaatemängu mõiste, kus sümboolsele panustav arhitektuur (äratuntavate logodena või staararhitekti äratuntava käekirjana) hakkas oma rolli mängima üha enam sümbolitele toetuvas majanduses.[1]Guy Debord, kes kirjeldas vaatemängu mõiste abil 1960
annaabi.ee 
