rohkem kui 7 sekundit. 2. 400 meetri jooksja kehaehitus on väga sarnane 200 meetri jooksja omaga ning ka treening on sarnane. Suurema vastupidavuse saavutamiseks jooksevad nad kiires tempos sagedamini 200-600 meetri pikkusi distantse. 5000/10000 meetri jooks Antiikolümpiamängude kavas oli pikamaajooks – dolichos, mille pikkus oli 12 või 24 staadionipikkust. Sportlased pidid jooksma peaaegu 5000 meetri pikkuse distantsi võimalikult kiiresti. 19. sajandil Inglismaal joostud 3 miili (4828 m) ja 6 miili (9656 m) jooksudest arenesid nende mugandused meetermõõdustikus: 5000 meetri ja 10000 meetri jooksud. 1912. aastal Stockholmi mängudel lülitati mõlemad jooksualad meeste olümpiaprogrammi. Naiste 10000 meetri jooks sai olümpiaalaks alles 1988. aastal Soulis, aasta pärast seda, kui ala oli võetud Rooma maailmameistrivõistluste kavva
jõukamad, kuna vaid nemad suutsid hästi valmistuda ja kuluka pika reisi ette võtta. Esimeseks võisteldi jooksudes. Eriti tähtsaks peeti staadionijooksu. Selle võitja nime järgi hakati nimetama nelja-aastat ajavahemikku järgmiste mängudeni-olümpiaadi. Olümpiaadid olid Kreeka ajaarvamise aluseks ligemale 1200 a vältel. Korraga võistles neli jooksjat, kellest parimad pääsesid finaali selgitamaks üldvõitja. 6.saj eKr võeti kavva kilbijooks. Sel alal tuli läbida 2 staadionipikkust täisrelvastus: kiivris, 5 põlvekaitsmetes, kilp ja oda käes. Jooksu ajal võis kõik need ära heita, ainult kilpi tuli kanda lõpuni. Maadlus nõudis jõudu, osavust ning kiiret reageerimist. Maadluse võitis see, kes suutis vastase kolm korda maha paisata. Rusikavõitlus meenutas tänapäeva poksi. Võistlejad mähkisid ümber randme ja peopesa pika pehme rihma, mis võimaldas sõrmi rusikasse
annaabi.ee 
