Alates 1935. aastast süüdatakse Olümpias olümpiatuli ja viiakse sealt olümpialinna. OLÜMPIAMÄNGUDE TAASSÜND Olümpiamängude elustamise idee pärineb Saksamaalt, suur huvi seda teoks teha tekkis 19. sajandi keskpaiku Kreekas. Ajavahemikus 1859-89 korraldati Ateenas antiikolümpiamängude eeskujul mitu korda panhellenistlikke spordipidustusi, kuid nende heaks ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks ei jätkunud raha. Neist võistlustest võtsid osa ainult kreeka sportalsed. 19. sajandi lõpul soodustas riikide majandus- ja kultuurisidemete areng rahvusvaheliste spordiföderatsioonide asutamist. Hakati pidama spordivõistlusi, milles osales eri riikide sportlasi. 1889. aastal tegi Prantsusmaa haridusministeerium prantsuse pedagoogile parun Pierre de Coubertinile ülesandeks korraldada aktuaalsete kehalise kasvatuse probleemide arutamiseks rahvusvaheline kongress. Tõhusa ettevalmistuse tulemusena sai kongress teoks 1894. aasta juunis Pariisis. Osa võtsid 12
aastal kestsid Pariisis VIII suveolümpiamängud. Osales 3092 sportlast 44 riigist. Sõjasüüdlaseks tembeldatud Saksamaa ei saanud ka 1924. aastal võistlustel osaleda, esimest korda jõudsid olümpiale aga Läti ja Leedu. Eestist saabus olümpialinna suurearvuline võistkond: 44 atleeti, kes tegid kaasa kergejõustikus, poksis, maadluses, tõstmises ja jalgpallis. Olümpiamängude peaareeniks oli sealjuures lausa 450 000 pealtvaatajat mahutav Colombes'i staadion. Esimest korda elasid sportalsed olümpiakülas, millena kasutati Bois Colombes'i linnaosa suvilaid ja kasarmuid, mis suuresti meenutasid küll pigem vangilaagrit. Enim kuldmedaleid (5) võitis Pariisis Soome jooksja Paavo Nurmi, edukaimad riigid olid USA, Prantsusmaa ja Soome. Eesti sportlased võitsid 6 medalit ning olid riikide arvestuses 16. kohal. Eesti ainsa kuldmedali sai Eduard Pütsep kreeka-rooma maadluse kärbeskaalus. Tõeks osutusid ka Soome spordiajaloolase Heikki Lehmusto sõnad, et „kui eestlastel avaneb
annaabi.ee 
