Sport Eestis 1945 – 1991 Jelizaveta Šmeljova 11.A Kehakultuur ja sport – valdkond, mis väljendas riiklikku rahvus-, kultuuri- ja ka spordipoliitikat Nõukogude riigis. Võimu lähtealuseks oli seisukoht, et kehaline kasvatus on kommunistliku kasvatuse lahutamatu koosteosa. Suur tähtsus oli juhtlausetel – "Valmis tööks ja kaitseks" ja "Kõik rekordid nõukogude sportlaste nimele". Nõukogude võim, analoogiliselt Hitleri totalitaarsele režiimile, tegi panuse spordile, saamaks tugeva ja terve põlvkonna, kes oleks kasutatav riiklikes huvides. Spordi vahendusel püüti maailmale
koordineerida spordiliikumist eelkõige selliste valdkondadega nagu haridus, tervishoid, sotsiaalhooldus, piirkondlik planeerimine, keskkond, kaitsejõud, kulturielu ja vaba aja veetmine. Nii riiklikud kui ka kohaliku omavalitsuse täitevorganite spordistruktuurid hoolitsevad spordi miinimumvajaduste materiaalse katmise eest, sportimisalade ja spordirajaiste regionaalse kavandamise, spordispetsialistide koolituse tagamise, spordi ja sportlaste õiguste eest ning teostavad riiklikku spordipoliitikat ja riiklike vahendite sihipärase kasutamise kontrolli. Spordiorganisatsioonide algne ja põhiline ühinemise vorm on spordiklubi. Igaühel peab olema õigus kuuluda spordiklubisse ja kasutada selle võimalusi ning kohustus täita oma klubi poolt kehtestatud reegleid. Spordimeisterlikkuse arendamisel lähtutakse spordialakeskse juhtimise printsiibist, mis eeldab spordialaliitude iseseisvust oma tegevuses. Spordialade liidud hoolitsevad
annaabi.ee 
