Eesti-siseselt karjääri teha on märksa lihtsam. Siin on palju edukaid muusikuid ja näitlejaid, kes oma maal nägu ja nime pidi kõigile teada, mis siis, et nad on väljaspool Eestit tundmatud. Neid ümbritsevad fänniparved, kes neile tänaval ligi astuvad ja pilti küsivad või kontsertidel lava ees hüppavad ning sotsiaalmeedias aktiivselt oma iidolite tegevusi jälgivad. Ilmselt on iga noore fänni suur unistus olla kunagi ise samamoodi tegijana suurtel lavadel. Mõeldes Eesti spordimaastikule, siis jällegi on eeskujud väga olulised. Siinkohal aga ei saa öelda, et Eesti sportlased välismaailma ei pääse. Väga mitmed eestlased on saavutanud maailma tasemel märkimisväärseid tulemusi ja kohti. Näiteks kahekordne olümpiavõitja kettaheites Gerd Kanter või kaugushüppaja Ksenija Balta või praegune Eesti jalgpalli au ja uhkus Ragnar Klavan. Sellest võib järeldada, et suure töö ja vaevaga on võimalik väga palju saavutada ning kaugele jõuda
(1912), Brasiiliasse ja Mehhikosse (1917). Kusjuures Urugais loodi 1916.a maailma esimene rahvuslik võrkpalliföderatsioon. USA-s aga korraldati esimesed ametlikud võistlused alles 1922.a. Noorte Meeste Kristliku Ühingu kaudu levis võrkpall ka Aasias, esialgu küll Indias (1900), siis Hiinas ja Jaapanis. Euroopasse jõudis võrkpall tänu ameerika sõjaväelastele (1914). Eriti hoogsalt levis võrkpall (1917) aastal.3 Samal aastal jõudis ka võrkpallimäng Eesti spordimaastikule. Hakkasid tekkima ka esimesed võrkpalli määrused. 1 A. Huimerind (1970) „Võrkpall“, Tallinn, Kommun`st lk 5 2 A. Huimerind (1970) „Võrkpall“, Tallinn, Kommun`st lk 5 3 A. Huimerind (1970) „Võrkpall“ , Tallinna, Kommun`st lk 5 4 Tingituna määrustest muutusid ka mängu tehnika ja taktika. Ilmnes tõsiasi, et alati polnudki arukas just palli kohe üle võrgu sööta, vaid seda
annaabi.ee 
