spordialal ning kas vastaja arvab, et tarbib piisavalt toitu, et saavutada häid tulemusi oma spordialal. Püstitati hüpoteesid, et sportija ei ole teadlik, milliseid toitaineid on vaja tarbida ja kui palju, sportija ei ole teadlik oma organismi energiavajadusest ning ei tarbi piisavalt toitaineid. 18 7. Küsitluse kirjeldus Internetis viidi läbi küsitlus, millele vastasid spordiharrastajad. Küsitluse eesmärgiks oli saada tagasiside rajatud uurimisküsimustele ja hüpoteesidele. Esitati 8 küsimust, mis käsitlesid noorsportlaste toitumisharjumusi. Küsitlusele vastas 34 poissi ja 36 tüdrukut (vt. Joonis 1). Vastanute seas olid 14-23-aastased noored. 14-aastaseid oli kolm, 15-aastaseid oli kuus, 16-aastaseid oli üheksa, 17-aastaseid üheksateist, 18- aastaseid kakskümmend üks, 19-aastaseid seitse, 20-aastaseid kaks, 21-aastaseid
kergejõustiku kohta pärinevad aastast 1912. Paide oli üks neid provintsikeskusi, kus tegeleti uudse harrastusega, mida tunti siis atleetika ehk lihtsalt kergeharjutuste nime all, mille hulka kuulusid peale tänapäeva klassikaliste alade ka pallivise, kotisjooks ja võiduturnimine. Paide linnas alanud kergejõustikuga tegelemine laienes aastate jooksul tunduvalt ja tekkis tarvidus korraliku võistluspaiga staadioni järele. Enne Esimest maailmasõda kasutasid Paide spordiharrastajad oma kokkutuleku- ja harjutuskohana Aiavilja tänaval asunud Tariuse näituseplatsi. Seal sai joosta, hüpelda, võimelda kuid ka jalgpalli togida. Sõjapäevil jäid näitused ja muud üritused korraldamata. Vahetus omanik ja spordiplats. Pärast sõda polnud enam paika, kus kergejõustiku teha. Uueks kohaks kujunes Mündi ja Vee tänava vahel asuv laadaplats ehk nagu teda rahva seas nimetati "Laadavainu".
esindajad. Mängu võetakse meelsamini neid lapsi, kellel on paremad võimed ja need, kes on nõrgemad jäävad paratamatult tegevusest välja, tegemata neile spetsiaalseid järeleandmisi. Mida rohkem on mägijaid piiratud väljakute tingimustes, seda harvem tuleb ette mängijate vahetusi aga mida enam on väljakuid, seda rohkem saavad osaleda erinevate huvidega ja võimetega spordiharrastajad. See on peamine erinevus, miks mitteformaalsed mängud madala sissetulekuga piirkondades ja vähese varustsuse ning toetuseta on sageli erinevad mängudest, mida mängitakse kõrge majandusliku tasemega piirkondades, kus varustust on piisavalt ja puudub võitlus mänguväljakute pärast (Carlston, 1986). Formaalne, täiskasvanute poolt kontrollitud sport Lastega tehtud intervjuud näitasid, et täiskasvanute poolt kontrollitud
annaabi.ee 
