kompenseeritakse gaasivahetuseks vajalik O2) ventilatsiooni režiimid Sõltuvalt spontaanhingamise aktiivsusest jaotatakse: 1)CMV (controlled mechanical ventilation) – sundventilatsioon, kontrollitud – hingamistsüklite intervall on patsiendist sõltumatu. Tagab püsiva ühtlase ventilatsiooni SIMV (synchronized intermittent mandatory ventilation) – sünkroniseeritud ventilatsioon, augmenteeritud – 2)hingamistsükkel algab vastuseks patsiendi spontaanhingamisele. Kombineeritud spontaanhingamine ja MV. Patsienti korrigeerib aparaat. Kasutatakse võõrutusravis, et patsient ei hakkaks ennast üle ventileerima. 3)CPAP (Continuous Positive Airway Pressure) – abistav, toetav hingamine, spontaanne – mehaanilist hingamistsüklit ei ole. Aparaat tagab positiivse rõhu mõlemas hingamisfaasis, püsiv positiivne rõhk hingamisteedes 7.Tsentraalse veenikanüüli paigaldamine (central venous catheter, CVC)
Võimalikud komplikatsioonid: fluido- või hemotooraks, pingeline õhkrind, nahaalune õhkemfüseem, hilise tüsistusena kopsupõletik. c) Trahheostoomia Näidustused: juhtudel, kui on näidustatud endotrahheaalne intubatsioon, kuid see ei ole erinevatel põhjustel (turse, lõualuumurd, kõritrauma jne.) võimalik, tehakse trahheostoomia ja varustatakse see mansetiga lühikese kumera trahheakanüüliga. Trahheostoomiga võib patsient jääda pikaks ajaks nii hingamisaparaadiga kui spontaanhingamisele. Arvestada tuleb sellega, et värske trahheostoomia korral on pärast trahheakanüüli väljalibisemist enamasti raske või võimatu 888 kanüüli uuesti paigaldada. Hoolt tuleb kanda õige ja piisava fikseerimise eest, manseti rõhku tuleb regulaarselt kontrollida. Liiga madala rõhu korral võib patsient aspireerida, liiga kõrge mansetirõhk võib põhjustada limaskesta kahjustust! Trahheostoomiapatsiendi transportimisel tuleb alati valmis hoida varukanüülide komplekt.
annaabi.ee 
