o) ning madalateks vokaalideks (ä ja a). Moodustuskoha alusel võib eristada eesvokaale (ü, i, ö, e ja ä) ning tagavokaale (u, õ, o ja a). Labialiseeritud vokaalid on ü, ö, u ja o. Kuidas jagunevad konsonandid? Konsonandid jagunevad helilisteks (l, m, n, r, v, j) ja helituteks (k, p, t, h, s, s, f). Moodustusviisi alusel jagunevad konsonandid sulghäälikuteks (k, p, t), ninahäälikuteks ehk nasaalideks (m, n, h) ja ahtushäälikuteks ehk spirantideks (w, v, f, s, r, l, j, s ja h). Moodustuskoha alusel jagunevad konsonandid huulhäälikuteks (m, p, v, f, w), hammashäälikuteks (t, n, s, r, l), suulaehäälikuteks (k, h, j, s) ja kõrihäälikuteks (h). Millised on erinevad kirjaviisid? Foneetiline kirjaviis on kirjaviis, milles ühele foneemile vastab üks märk, näiteks eesti või inglise keel. Logograafiline ehk mõistekiri on näiteks papüürusele joonistatud pildilood. Märk võib tähistada sõna või silp, näiteks hiina keeles.
Kui õhuvool hääldamisel täielikult katkeb, tekib klusiil ehk sulghäälik. Kui õhuvool katkeb, kuid kulgla taasavanemisel tekib tugev vabanemismüra, on tegu afrikaadiga. Kui õhuvool juhtub läbima küllaltki kitsast kohta ja tekib kulgedes müra, on tegu frikatiiviga ehk ahtus-ehk hõõrdushäälikuga. Kui müratekitav ahtus on rennikujuline, nimetatakse frikatiivi sibilandiks ehk sisihäälikuks. Muusuguseid frikantiive võidakse nimetada ka spirantideks. Nasaalkonsonantide ehk ninahäälikute iseloomulikuks tunnuseks on see, et õhuvool väljub ka nina kaudu. Liikvidad ehk sulahäälikud (l,r) meenutavad vokaale selles suhtes, et nad on põhiolemusliselt helilised, kuid nende puhul ei kulge õhuvool siiski mitte vokaalide kombel vabalt piki suuõõne keskkulglat, vaid see suunatakse külgedele, nii moodutub lateraal ehk külghäälik l, või siis hakitakse seda, nagu tremulandi ehk värihääliku r puhul. Veel rohkem
annaabi.ee 
