Stalin suri 5.märtsil 1953.a. ning pretendentideks tema liidrikohale said: · L.Beria siseminister ja julgeolekuorganite juht · G.Malenko Ministrite Nõukogu esimees (e. peaminister) v · N.Hrustsov NLKP Keskkomitee 1.sekretär ja Moskva oblasti parteijuht · V.Molotov Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja Esialgu üritas oma võimupositsioone suurendada Beria, ent 1953.a. suvel ülejäänud ühinesid tema vastu ja Beria arreteeriti. Teda süüdistati spionaais ja lääneriikide heaks tegutsemises ning ta lasti 1953.a. detsembris koos paari lähema kaastöötajaga maha. 1950-ndate aastate teisel poolel õnnestus Hrustsovil tagandada NSV Liidu kõrgema juhtkonna hulgast ka Malenkov ja Molotov (saadeti pensionile) ning tee ainuvõimule oli tagatud. NB! Erinevalt varasemast ei saavutanud Stalini järglased NSV Liidu liidrikohal aga kunagi sellist ainuvõimu. · Hrustsovi "sula":
mahhinatsioonid korterite jagamise ning vahetamiste ümber. Üsnagi teravalt jookseb teosest läbi välismaalaste teema. Esimene peatükk on pealkirjastatud "Ärge eales laskuge kõnelustesse tundmatutega", mis on selge vihje sellele, et võõraste, eriti välismaalastega on ohtlik suhelda. Kuna paljud riigid, eriti kapitalistlikud, olid ohuks Nõukogude Liidu sotsialismile, siis oli iga välisturist samuti ohuks. Sedasi kahtlustavad Berlioz ning Bezdomnõi peatükis Wolandit spionaais ning küsivad temalt dokumente. Nende majutamiseks olid eraldi hotellid (romaanis mainitakse Moskvas asuvat Metropoli), NKVDs oli eraldi osakond nende liikumise jälgmiseks: välismaalaste büroo ehk Inturist, kuhu tõttas helistama Berlioz. Samuti puudutatakse välisvaluuta teemat: mitmed tegelased satuvad pahandustesse, kui avastatakse, et nad valuutat omavad. Nõugokode Liidus olid erlised valuutapoed kuni 80nendate lõpuni, seal sai osta asju ainult valuuta eest ning kaubad olid
annaabi.ee 
