(lehenurgad teravamad ja ulatuvad välja); 17-18 sajand muutub uhkeks kaunistatud paraadrelvaks, kasutati mitmel puhul ka ihukaitserelvadena, mõnel pool ka ohvitseritunnuseks. Sponton on lühema teravikuga partisane, kõrvallehti rohkem kui üks, levinud Lääne-Euroopas. Suurtükiväelase oda on teravad, kuid laiendeid ei ole ja ühel/kahel otstel lõhikud sees, mille vahele pandi süütenöör, et süüdata suurtükki ohutult kauguselt. Spetum on kõrvalharudega oda, mille harud keerduvad tahapoole. Runka kõrvalharud on otse üles. Couse - väliskujult meenutab nuga, Lääne-Euroopas on tuntud mitte ainult võitlusrelvana vaid ka ihukaitserelvana. Gläve on pikavarreline relv, teravikud on igal pool (eesküljel, tagaküljel); kõrvalteravike funktsioon oli kindlasti löömine, aga ka pareerimine, kui teravik on kumer. Sõjakirves - keskaegsetel kirvestel on eripära, et neil on pikem vars taga, neid kasutasid jalamehed
Palju neist pärit Itaaliast. Partisane partei relv, pärit Itaaliast iseloomustavad teramiku all ülespoole kaarduvad laiendid. On ka levinud ihukaitseväe relvana. Sellele lähedane spontoon, rohkem kõrvalharusid. Sellest areneb veel relv, mille kõrvalharud pole teravad ja neis auk sees. Tõenäoliselt kasutusel kahurväelastel ning august läbi pandi süütenöör. Igasuguseid kõrvalharudega relvade üheks funktsiooniks võis olla vastase relva ära tõmbamiseks spetum, runka vahimeeste relvad. Couse meenutab varre otsa pandud kööginuga. Gläve sarnane cousele aga kõrvalharudega, muutub ka paraadrelvaks. Tiroolides kiriku partisanide kaitse üksus, mis tegutseb traditsioonide tänapäevani kannavad partisanesid. HELLEBARD Helm ja bart kirves kiivrite vastu. Kirjalikes allikates ilmub juba 13. saj lõpust aga sellest ajast pole ühtegi arheoloogilist leidu ning esimesed alles 100 aastat hiljem.