Saksa valgustuse erines Prantsusmaa valgustusega eelkõige asjaolus , et saksa mõtlejatele ei olnud omane vaenulikkus kiriku vastu ja seejuures usu eitamine kuid see oli prantslastel. Saksa valgustusideoloogia lähtus enamasti pietismist luterliku kiriku sees kujunenud voolust, mis pööras tähelepanu ja mis rõhutas kõigi kristlaste võrdsust . Pietismi rajajaks oli Philipp Jakob Spener . Paljud loevad pietismi liikumise ametlikuks alguseks Speneri raamatukese Pia Desideria (vagad soovid) ilmumist aastal1635. Spener ei hüljanud luterlikku õpetust, kuid kritiseeris selle praktikat, kutsudes inimesi üles "südame usule". August Hermann Francke oli pietismi organisaator. 1687 elas ta läbi pöördumise, kui oli jutlust ette valmistamas. Francke tegi oma pöördumiskogemusest omamoodi "tõelise kristluse mõõdupuu", kuigi kindla pöördumiskuupäeva "ettenäitamine" polnud nõutav
Kirikuvooluna hakkab meie maale 17. sajandi lõpul siiski jõudma. Esimeseks aktivistiks Johann Fische. Selle suuna rajaja oli Philipp Jakob Spener, võttis kasutusele ka pietismi (vagaduse) mõiste. 18. sajandil vagaduseõpetus hakkab levima tänu sellele, et vene võimud ei tunne selle voolu vastu huvi. Paljuski raskes 18. sajandi algusel olukorras on pietismile siin ka soodne pinnas. Olude paranedes sumbud, 1740. aastatest räägitakse, et pietism on asendunud teoloogilise ratsionalismiga. Speneri jaoks oli probleem selles, et olemaks hea usklik, ei piisa vaid pühapäeviti kirikus käimisest, vaid inimene peaks iga päev Piiblit lugema jne. Pietistid hakkavad korraldama piiblitunde. Põhiline on see, et kõik inimeste kõhklused saaks seletatud. Usutunnet tuleb igatepidi elavdada. 18. sajandiga jõuab lõpule ka eestikeelse täispiibli väljaandmine (1739). See protsess iseenesest oli pikk ja konarlik. Täispiibel eestlase lauale oleks võinud jõuda juba 17. sajandil
annaabi.ee 
