Kust lõpeb lühiajaline spekuleerimine ja algab pikaajaline investeerimine? Kui raamatupidamislikult tõmmatakse pikaajalise investeeringu kriteeriumiks vähemalt üheaastane periood, siis finantsinvesteeringute vallas ei saa üheaastast investeeringut veel pikaajaliseks nimetada. Erinevad autorid tõmbavad siin piiri erinevatesse kohtadesse, kuid üle viieaastast investeerigu võib juba nimetada pikaajaliseks. Lühiajalist investorit võib nimetada ka kauplejaks (trader) või spekulandiks. Sõnal "spekulant" ei ole siinjuures vähimatki halba varjundit. Liialdamata võib öelda, et lühiajalised spekulandid on finantsturu toimimiseks sama vajalikud kui hapnik inimesele. Lühiajaliste kauplejate hulgas võib eristada lühiajaliste positsioonide võtjaid, kes teevad panuseid päevasisestele liikumistele väärtpaberite hinnas päevasisesed kauplejad (day-traders) 92. Mis on investeerimishorisont?
Liikusid koos relv salkadega külast-külla, talust-tallu ja konfiskeerisid vilja ülejäägid. Jäeti väiksem tagavara minekuks vabale turule. Varusid ei võetud ära päris tasuta, maksti riigi poolt kehtestatud kokkuostu hinda. Õige pea hakkas olukord muutuma, kehtestati teatud piirid- kui talus oli vilja ülejääke rohkem kui 30 tonni, siis sellistest konfiskeeriti kogu vili ilma hüvitist maksmata. Veelgi suuremate varude puhul võidi talu omanik kuulutada spekulandiks või kulakuks, võidi talust välja osta, konfiskeerida kogu tema varandus ja anda ta kohtu alla, lõppes enamasti sunnitöölaagrisse saatmisega, mõningal juhul ka maha laskmisega. Sellised abinõud andsid tulemusi. Mõne kuu jooksul kuni kevadeni 1928 suudeti kokku saada veel 4,2 milj tonni vilja. Riiklik plaan täideti ja ületati kuhjaga. Asi sellega ei piirdunud. Samal ajal kui viljavarumissalgad käisid ringi, tugevdati kampaaniat sundimaks talurahvast ühinema kollektiivmajanditesse
annaabi.ee 
