Proov algul aurustatakse seejärel ioniseeritakse ioonid kiirendatakse elektriväljas ioonidest moodustub kiir kiir kaldub magnetitest möödumisel detektori suunas Mida raskem on osake, seda vähem magnetid mõjutavad tema liikumise teed, mistõttu saab kõrvalekalde ulatuse järgi hinnata osakeste suhtelist massi. Mõõtmistulemused esitatakse piikide seeriana, kus piigi kõrgus on võrdeline vastava massiga osakeste arvuga. Tekitatakse spektromeetris vaakum Proov viiakse auruna sisestuskambrisse Proov viiakse ionisatsiooni kambrisse Kiirendatud elektronid põrkuvad aurustunud aine molekulidega Molekulist viiakse välja elektron Tekib molekulaarne katioon Katioon võib fragmenteeruda Tekkinud ioonid ja fragmendid kiirendatakse (liikumisel läbi tugeva magnetväljaga metallvõrede) (kerged ioonid on kiiremad) Kiirendatud osakesed mööduvad elektromagneti poolusest
Dispersiooniga seletub ka vikerkaar, kusjuures prisma asemel on siis vihmatilk. Prismat kasutatakse näiteks spektraalriistades. Prisma asemel võib kasutada ka difraktsioonivõret ja seda viimasel ajal peamiselt tehaksegi, sest võred on palju odavamad kui prismad. Spektraalriista ehitust seletab järgnev joonis. 1 sisenemispilu, 2 kollimaatori lääts, 3 prisma, 4 koondav lääts, 5 fotoplaat. Spektroskoobis vaadatakse spektrit pikksilmaga, spektromeetris registreeritakse elektriliselt) , spektrograafis fotografeeritakse, monokromaatoris lastakse valgus riistast väljuda läbi pilu. Spektraalriistu kasutatakse spektraalanalüüsi korral: so. ainete keemilise koostise kindlakstegemiseks. Selleks kasutatakse aatomist või molekulist kiirgunud või neeldunud valgust. Kiirgusspektri saamiseks tuleb aine panna helenduma (soojuskiirgus, sädelahendus, luminestsents, jne). Tekkinud valgus juhitakse spektraalriista ja registreeritakse spekter
annaabi.ee 
