Värvitemperatuur on suurus, mis iseloomustab kiirgusallika kiirguse spektraalkoostist, võrdub mustkiirguri temperatuuriga, mille puhul selle keha kiirgusel on samasugune spektraalkoostis ja energiaspekter kui uuritava keha kiirgusel. Värvitemperatuuri mõõtühik rahvusvahelises mõõtühikute süsteemis (SI) on kelvin (absoluutne temp.). Kompensatsioonivalgusfiltrid on valgusfiltrid, mida kasutatakse optilise kiirguse energia ümberjaotamiseks spektri ulatuses ja kiirgustajurite spektraaltundlikkuse korrigeerimiseks. Kompensatsioonivalgusfiltritena on kasutusel värvilised absorptsioon- (klaasist ja kiledest) ning interferntsvalgusfiltrid. Pideva spektriga optilise kiirguse allikate energia ümberjaotamiseks kasutatakse nn. temp.- kompensatsioonivalgusfiltreid, mis võimaldavad muuta (suurendada või vähendada) kiirguse värvitemp.-i. Valgusfiltrite hulka kuuluvate kilest kompensatsioonivalgusfiltrite puudus on nende kiire pleekimine, mida põhjustab kiirgusenergia neeldumine
maapinnani jõudmine sõltub suurel määral osoonikihi paksusest, UV-A kiirgus 36 neeldub osoonikihis vähesel määral. Kuna tehniliselt ei ole võimalik ehitada teravapiiriliselt kiirguse UV-A ja UV-B piirkonda eraldavaid tajureid, siis toimetatakse mõõtmisi laia- või kitsasribaliste sensoritega piirkonna sees. Tõraveres mõõdetakse lisaks laiaribalistele UV-A- ja UV-B-sensoritele veel näiteks UV-B-kiirgust Kipp&Zoneni firma sensoriga CUVB1, mille spektraaltundlikkuse maksimum asub lainepikkusel 306 nm ja ribalaius on 2 nm. Levinuimad on siiski UV-sensorid, millede spektraaltundlikkus vastab inimnaha erüteemtundlikkusele. See on seatud rahvusvaheliseks standardiks: nahk on kõige tundlikum lainepikkustele alla 297 nm ja sellest suuremate lainepikkuste poole tundlikkus väheneb kiiresti. UV-kiirgusele lainepikkusega 340 nm on inimnahk juba tuhat korda tuimem. UV-kiiritustihedus maapinnal
Peterburgi tehases LOMO, varustades ta päikest jälgiva ja kiiri laboratooriumile tsölostaat peeglisüsteemiga. Et tegemist on skanneeriva spektromeetriga, siis registreeritakse atmosfääri läbinud päikese ultraviolettkiirguse spektrid, kust teatud lainepikkuste paarid el (näiteks 305,5 ja 325,4 nm9 saadavate näitude suhe võimaldab arvutada osoonikihi paksuse. Vähem tagajärjekad on hajukiirguse mõõtmised seniidist. "Spektromeetri komplekti suhtelise spektraaltundlikkuse leidmiseks kasutati USA standardiameti NIST primaaretaloniga seotud etalonlampi DXW. Mitmesugustel eksperimenditehnilistel põhjustel ei saa aga ei saa komplekti absoluutset tundlikust lain epikkuste piirkonnas 300 nm määrata praegu täpsemalt kui 20%, mistõttu maapinnale jõudva naha punetust põhjustava ultraviolettkiirguse mõõtmine nõuab etalonbaasi olulist täiendamist." (Kübarsepp, Pehk, Veismann) Katsemõõtmistega alustati 1993 aasta kevadsuvel
annaabi.ee 
