sisihäälikuks sonorandid- likviidade, nasaalide ja poolvokaalide ühisnimetus sotsiolekt e. sotsiaalne murre- ühiskonna sotsiaalse diferentseerumisega seletuv teatava rühma keelekuju sotsiolingvistika- uurib keele ja ühiskonna vahelisi mõju- ja sõltuvussuhteid. Selle haru põhimõtteks on, et keel või teatav keelevariant on rühma või kollektiivi tunnuseks: sama keelt kõnelevad inimesed kuuluvad mingil määral ühte. Sotsiolingvistika peamine uurimisobjekt on keele variatiivsus. speetsies- määramatuse ja määratuse e. definiitsuse ja indefiniitsuse vastandus spirant- frikatiive võidakse ka nii nimetada standardteooria- generatiivse transformatsioonigrammtika enimtuntud versioon. See oli mitmes suhtes eesrindlik grammatikamudel. Sellega oli ka süntaksi tasandile toodud samasugune abstraktse invariantse põhivormi ja tegelikkuses esinevate variantide vastandus, mis oli Euroopa strukturalismis algusest peale põhiideeks olnud ja mida Praha fonoloogid olid
kategooria. Ainsus ehk singular on tavaliselt paari markeerimata liige, mitmusel ehk pluuralil aga on olemas eriline tunnus. Mõnes keeles on olemas eraldi arv kahe jaoks, kaksus ehk duaal. Paljudes indoeuroopa keeletes jagunevad noomenid allkategooriateks grammatilise soo ehk geenuse järgi. Grammatiline sugu ei ole sama, mis looduslik sugupool. Maskuliin viitab ,,meessugupoolele", feminiin ,,naissugupoolele" ja naeutrum ei esinda kumbagi. Noomenite muutumiskategooriate hulka kuulub ka speetsies ehk määratuse ehk definiitsuse ja indefiniitsuse vastandus. Määramatust väljendavad artiklid on üldiselt tekkinud arvsõnast või umbmäärasest asesõnast tähendusega ,,üks, mingi"; määravad artiklid on kujunenud näitava asesõna tüüpi elementidest. Grammatiseerumise käigus on aga need algselt täiendi taolised elemendid oma konkreetsest põhifunktsioonist rohkem või vähem eemaldunud. Speetsiese abil saab väljendada nt geneerilist ehk üldkehtivad või individualiseerivat
annaabi.ee 
