Mitmed sõjaeelsel perioodil hea ettevalmistuse saanud spetsialistid olid senini mitmesuguste kattevarjude all oma rühmi edasi juhendanud. Paljud töötasid suurte asutuste-ettevõtete juures töövõimlemise instruktoritena. Kuna võimlemist viidi edasi nii-öelda ,,varjus" päästis see naisvõimlemise täielikust hukust. Uskumatu oli see, et nõukogulik võim suutis olemasolevad ja toimivad asjad enda kasuks pöörata ja näidata neid kui enese leiutisi. Ametkondlike spartakiaadide programmi lülitati ametiühingute nõudel üheks kohustuslikuks alaks naisvõimlemise rühmade võistlus. Kunstilise isetegevuse ülevaatusel oli vaja ettevõtte või õppeasutuse au kaitsta. Eestis pikaajaliste traditsioonidega ala uue esilekerkimise mõjul moodustati 1962. aastal ENSV Kehakultuuri- ja Spordikomitee kunstilise võimlemise presiidiumi juurde naisvõimlemise komisjon. Seega oli ala Eesti spordijuhtide poolt ametlikult tunnustatud, mis
1948 Tallinna Kehakultuuritehnikumis lõpetas I lend sporditöötajaid. Ilmumist alustas "Kehakultuurlase aastaraamat" 1949 Tartu Riikliku Ülikooli Spordiklubi korvpallimeeskond tuli NSVL meistriks korvpallis. Eesti NSV MN j.a. Kehakultuuri-ja Spordikomitee esimeheks kinnitati Aleksei Shishkin. Kinnitati Õppiva Noorsoo Kehakultuurikollektiivide Nõukogu põhikiri 1950 Asutati Eesti Spordi Liit Rootsis 1951 VSÜ "Jõud" reorganiseeriti ja sai uue nime VSÜ "Kolhoosnik". Algas Balti Spartakiaadide korraldamine. Rootsis ilmus Reino Sepa kirjutatud "Eesti Spordi Leksikon". Kanadas Torontos asutasid pagulaskalevlased spordiseltsi "Kalev" 1952 NSVL osales Helsinki OM-il ja eestlased esimest korda sund-liitriigi kooseisus OM-il, kus olümpiavõitjaks tuli maadleja Johannes Kotkas. Kinnitati Eesti NSV Kehakultuuri- ja Spordikomitee Teaduslik-Metoodilise Nõukogu põhikiri 1953 Eesti NSV Kehakultuuri-ja Spordikomitee reorganiseeriti Eesti NSV
kergejõustikualast tegevust. JÄNEDA Jänedal läks kergejõustikuharrastus hoogu pärast seda, kui 1918. aastal Tallinnas asutatud Põhja-Eesti Põllutöökeskkool toodi üle Jänedale. Huvilised treenisid ja võistlesid peamiselt mitmel pool pargis. Kergejõustik pole siiski olnud Jäneda rahva meelisharrastus - populaarsemateks aladeks jäid eelkõige suusatamine ja ujumine, aga ka mitmed muud spordialad. Jäneda parimad saavutused kergejõustiku-vallas piirduvad vabariigi tehnikumide spartakiaadide tasemega. Hans Lööperi tulekuga Jäneda kehalise kasvatuse õpetajaks sai küll valmis 400-meetrise ringrajaga staadion, kuid maakonna kergejõustiku arengu seisukohast polnud sellest mingisugust abi, sest puudusid nii tasemel hüppepaigad kui korralik jooksurada. Just seetõttu pole seal saanud korraldada ka suuremaid võistlusi; sellest on kahju, sest Jänedat oleks võimalik kujundada maakonna noorte suvelaagrite läbiviimise paigaks, kuna seal on ilus järv ja kaunis loodus. TÜRI
annaabi.ee 
