sündisid raskejõustikuringid, kus hakati harrastama maadlust ja tõstesporti. Nendele lisandusid veel sajad ja vahest tuhandedki Lurichist vaimustatud noored, kes hakkasid omapead "Luurit tegema". Peale vaimustuse raskejõustiku vastu õhutas Lurich ka eestlaste rahvuslikku iseteadvust, rõhutades oma rahvust ja kutsudes suguvendi harjutama end sama tugevaks ja terveks nagu tema. Balti mõisnike rõhumise ja tsaarivalitsuse sovinistliku rahvuspoliitika all kannatavale rahvale oli ta tõeliseks rahvuskangelaseks, kes näitas kogu maailmale, et ka "eestlane on mees", et ka tema on suuteline suurteks tegudeks. Põhjuseta ei hüütud Lurichit juubeldades "Kaleviks" või "Kalevipojaks". Lurichis kehastus eesti rahva ideaal oma muistsest vägilasest. Lurichi nimi muutus eestlaste hulgas jõu sümboliks. Ajakirjanduse kaudu oli Lurichi kuulsus ulatunud ka välismaale, kus aga suhtuti tema saavutustesse kahtlevalt
Eriti suure kasu sõjast sai USA. Tal oli sõdivates maades piiramatu turg. Olukord halvenes aasta-aastalt, kuni kätte jõudis nälg. 1916.-1917. a. talvel ei jätkunud Saksamaal isegi kartulit ning pidi sööma kaalikat (1916-1917 talv = Saksamaal kaalikatalv). Monopolide kasumid kasvasid (nt. Saksamaa "kahurikuninga" Alfred Kruppi kasumid olid 1913. a. 40 milj marka aga 1914. a. juba 86 milj marka). Sõjavastased meeleolud ja revolutsiooniline liikumine. Sõtta mindi sovinistliku ja patriootliku vaimustusega, kuid juba pärast esimest kuud kaevikutes hakati kahtlema sõja vajalikkuses. Juba 1915. a. algasid uued streigid. Loosungid olid: "Maha sõda!", "Me tahame rahu!" ja "Me oleme näljas". 1917. aasta veebruaris algas Vene revolutsioon. Nivelle'i tapatalgud. Suurteks rünnakuteks puudus keskriikidel jõud. Saksa sõjamasin oli välja kurnatud ning Austria-Ungari lausa kokkuvarisemise äärel.