rev. põhimõtete hulka. Teoreetiliselt tunnustasid seda kõik riigid Saksamaa ja Itaalia ühinemist ühtseks rahvusriigiks ning Ungari laialdast autonoomiat 19. saj. käsitati kui progressi saavutust. Norra veretut eraldumist Rootsist 1905.a. vaadeldi kui rahvusliku enesemääramise protsessi. Samal ajal olid Venemaa ja Austria-Ungari paljurahvuselised riigid, kes kumbki ei soovinud oma territooriumist loobuda. Seal rakendati sovinistlikku poliitikat väikerahvaste suhtes. Sõltumatuid riike üha vähem. Euroopa valitses maailma. Suurriike oli 8 Suurbrit., Saksamaa, Prantsusmaa, Venemaa, USA, Jaapan, Itaalia, Austria-Ungari. 19. saj. avaldus kapitalismi arenemise ebaühtlus eriti selgelt: Saksam. ja USA olid tööstulikult arengult ees vanadest kapitalistlikest maadest. Saksam. tooted odavamad ja kvaliteetsemad kui Suurbrit., sest tööstuslik pööre toimus Saksamaal palju hiljem (uuem tehnoloogia). Prantsusmaa maj
Teataja, Sakala, Postimees, kokku suleti 1905-1908 rohkem kui 20 erinevat ajakirjanduslikku väljaannet, samas jätkasid suletud väljaanded lihtsalt uute nimede all. Jätkus ka tsensuur, aga siis oli see rev järgselt nõrgem kui enne rev-i. 1906 aastast peale eeltsensuur kaotati, kuid järeltsensuur oli üsna põhjalik, karistuseks rahalised trahvid või vastutava toimetaja arreteerimine. Uus venestuslaine vene parempoole ajakirjanduse eestvedamisel, kes ajasid äärmiselt sovinistlikku joont. Võeti kasutusele Baltis separatismi mõiste. Räägiti et Baltikumis kiusatakse taga õigeusklikke, Balti kubermangud on vaja venestada, liita vene naaberkubermangude külge. Vene valitsusvõimud lubasid astuda vastavaid samme, kuid tähelepanu koondus hoopis, Soomele, Poolale ja juutidele. Siiski päris sõnalisele tasemele ei jäänud Pjotr Stolõpini ringkiri milles nõudis kubermangu valitsuse ametnike asendamist venemaalt sissetoodud ametnikega. Kindrlakuberner Mölles-
annaabi.ee 
