oma kangelaste konflikte iseendaga, kriitilise meele ilminguid, lahtirebimiskatseid tardumusest, olgu need siis ka naiivsed või romantiliselt ähmased. Teise proosaraamatuna valmis 1966.a. sotsiaalkriitiline “Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga”. Oma tohutult kriitilise ja sarkastilise sisu pärast keelati algul selle avaldamine, mis õnnestus alles mitu aastat hiljem “Eesti Raamatus” (1973). Kirjaniku enese tunnistust mööda oli ta kavatsuseks luua sotsiaalne maastikupilt ühest sovhoosist 50-ndate aastate algupoolel. Välja kukkus romaan, mis on ühe oma tahuga kibekriitiline tagasivaade põllumajanduse kiratsemise aastatele, kus dramatismi süvendab reaalse ja ideaalse konflikt, mis on pigem teravdatud kui mahendatud. Seega esitab Traat selles raamatus olustikumaalinguid “külaelu idiotismist”, kusjuures peategelase tuim ringiratast tammumine omandab sümboli tähenduse. Märgata on ka püüet jõuda pindmiselt tasandilt tunnetuslikule süvenemisele.
(erinevad huvialaringid, trennid jne) - Ma ei mäleta, mida ta toetas. Erilisi huviringe polnudki. Sportimiseks pidid omal vahendid olema. - Minu ajal oli ju kõik tasuta! Koolis tegutsesid huviringid, kuid mina käisin Pioneeride majas matkaringis, näiteringis, fotoringis. Tasuline oli klaveri õppimine muusikaklassis. - 1970-80-nendatel aastatel olid huvialaringid õpilastele tasuta, samuti suvelaagrid, õpilasmalev. Klassiekskursioonideks ja teatriskäikudeks saadi toetust kohalikust sovhoosist ja metsamajandist. - Toetas ikka, lastel olid trennid ja ringid tasuta. Kas õpilase- õpetaja suhe oli Teie arvates üksnes ametialane või hoopis sõbralik, üksteist mõistev, toetav? - Olenes õpetajast. Enamasti omasid õpetajad täiskasvanu autoriteeti. - Rohkem ametialane. Õpetaja asi oli tundi anda ja muud suhtlemist nagu polnudki. - Õpilased kas austasid või kartsid õpetajat. Mäletan, et ühte noort õpetajat ei kuulatud ja mõnitati. Õpetajaid oli ka erinevaid, kes
annaabi.ee 
