Vähenes põllumajanduses töötavate inimeste arv: 1960 töötas põllumajanduses 25,4 protsenti töötavatest inimestest ja 1975. aastal 13,8 protsenti. Oluline oli elektrifitseerimine ja 1951. aastal loodi ühtne Eesti energiasüsteem, mis 1960ndate algul ühendati Venemaaga. 1966. aastal valmis Balti Soojuselektrijaam ja 1973. Eesti Elektrijaam. 1953. aastaks oli elektriga varustatud 38% kolhoosidest ja 86% sovhoosidest ja 1964. olid kõik majandid elektrifitseeritud, milles ENSV oli NSVLs esikohal. 1950. valmis Maardu Keemiakombinaadi väävelhappe ja superfosfaaditsehh, 1955. Narvas mööblivabrik, 1958. aastal asutati esimene sõjatööstusliku kallakuga Tallinna Pooljuhttakistite Tehasjne. ENSV toodangust läks välja (peamiselt teistesse NSV Liidu piirkondadesse) 90% aparaadi-, raadioelektroonika- ja elektritööstuse-; 6070% keemia-, kala-, tselluloosi-, paberi-, ja elektrienergiatööstuse
1989 aastast, on tendents siiski kaksikkultuuri jätkumise poole. See tähendab, et on säilinud vähe väga suuri farme ja selle arvelt on tekkinud palju pisikesi majakrunte linnade lähedale. On säilinud keskmise suurusega farmid. Väga väheseks on KIE-s jäänud sellised perekondlikud väiksemad farmid, mida siiski on osades riikides rohkem, kui teistes. (Leman ja ta uurijaid 2004). Üksused, mis arenesid välja kolhoosidest ja sovhoosidest võivad olla küll väiksemad, kui sellel ajal, kuid nad on siiski väga suured. (Mingi tabel on tulekul) Nad on säilitanud oma äriühingu vormi, mitte registreerinud ennast FIE-na nagu enamus Lääne farme toimetab ja neil suhteliselt suur töötajate arv. Nad on pigem põllumajandusettevõtted, kui farmerid. Nii nende suurus ja tehnoloogia annavad neile potentsiaali olla kasumlik põllumajandustootja järjest konkurentsivõimelisemas keskkonnas (Mathijs & Swinnen, 2001)
Elas kolhoosnik sellest mis ta tootis oma kodumajapidamises ja mida kolhoosist õnnestus virutada. 1950. aastate lõpus pärast Stalini surma vahetati välja ka enamus tõsiusklikke kommuniste aga majanduses saamatuid tegelasi juhtivate kohtade pealt. Asemele said inimesed kes majandust pisut rohkem jagasid. Kolhooside esimeesteks õnnestus eestis saada ka endistel taluperemeestel ja tulemusena paranes majandamine ning sai hakata paremates majandites vähesel määral maksma rahapalka ning sovhoosidest elatustasemelt ette minna. Sovhoosides säilis endiselt bürokraatlik juhtimine. Suuremas osas Nõukogude liidu maapiirkondades kehtis sunnismaisus (puudusid passid): külanõukogu territooriumilt tohtis lahkuda vaid erilubadega (välja arvatud Baltimaad ja Taga-Kaukaasia). Kolhoosnike ülesanne oli täita ettenähtud normipäevad. Töö toimus brigaadides, mille eesotsas olid juhtkonna poolt määratud brigadirid. Normipäevade eest saadav tasu oli enamasti tühine. Sageli oli
annaabi.ee 
