märtsis, kui 40 000 eestlast, sealhulgas 15 000 sõjaväelast marssis Petrogradis muljetavaldavas rongkäigus Tauria palee ette, et nõuda Venemaa Ajutiselt Valitsuselt Eestile autonoomiat. Meelevaldus mõjus ja Ajutine Valitsus kinnitaski vastava määruse. Autonoomiamäärusega nähti ette Eesti Ajutise Maanõukogu valimine. Valimisprotseduur oli mitmeastmeline ja keerukas, tekitades segadusi - neidsamu, mille lahtiharutamiseks Päts vanalt Kallastelt abi tuli paluma. Tallinna Nõukogu ehk sovett üritas valimisi sellegipoolest tühistada ja nõudis kogu võimu endale, nii nagu Lenini tollane loosung ette nägi. 1. juulil tuli Maanõukogu ehk Maapäev kõigest hoolimata kokku ja hakkas Eestile esimest eestlaste valitsust koostama. Enamlased selliste arengutega ei leppinud - ei Eestis ega kogu Venemaal. Oktoobris korraldasid nad Petrogradis riigipöörde ja Tallinnaski pidi rätsep Sammal maapoiss Roole kurvalt teatama, et vihane ja käratsev rahvamass on Maapäeva laiali ajanud.
,,pärismaalane"? Identiteet pole mulle kunagi olnud intellektuaalselt huvitavaks küsimuseks. Ei ole otsinud juuri ega käinud täienduskoolis või osalenud pagulaspoliitikas ega pea vajalikuks põdeda: mis või kes ma siis olen? Kui mulle ütleb keegi, et inglise keele oskuse, mujal saadud hariduse või ajutiselt võõra passi tõttu olen ma ameeriklane, siis see on sama jabur kui ütelda, et minu kolleeg Harri Tiido oma vene keele oskuse ja kunagise NSV Liidu passi omamise tõttu on sovett. Lk 21 Mulle on alati olnud selge, et olen eestlane. Juba kummalise nime tõttu olen nagu tegelane Johnny Cashi laulus ,,A boy named Sue" pidanud välismaal eluaeg peaaegu iga allkirja andmisel seletama mõnele uudishimulikule, miks mul selline nimi on. Järgnevad kommentaarid: kus Eesti on, miks ta kaardil puudub, kas ma keelt oskan, öelgu ma siis midagi jne... See, et ma alustasin eelmist lauset viitega banaalseks peet USA popkultuurile, on aga näide mingist muust osast mu teadvuses
annaabi.ee 
