olla koos inimestega, aga sotsiaalsed oskused tähendavad suutlikkust olla teistega koos. Need kaks asja võivad esineda sõltumatult: keegi võib näiteks armastada suurt seltskonda, aga see ei tähenda, et ta seal ka hakkama saab. Või: ta suudaks küll suures grupis viibida, aga lihtsalt ei taha seda. Sotsiaalsete oskuste all mõeldakse toimetulekut seltskonnas, hoolimata sellest kui seltskondlik keegi on. Sotsiaalsed oskused kujunevad kogemuste ja kasvatuse kaudu. Räägitakse sotsiokultuurilisest õppimisest- näiteks kui kasvataja räägib lapsele, kuidas antud kultuuris käituma peab. Rääkides lapse sotsiaalsest arengust, võib märkida, et osaliselt sõltub see lapse sünnipärasest temperamendist, s.t sellest, kas ta on rahulik või elav, seejuures ka eelmainitud kaasasündinud sotsiaalsusest. Kuid veel rohkem oleneb lapse sotsiaalne areng tema elutingimustest (misjuures tuleb välja arengupsühholoogia üks põhiküsimustest: keskkond vs pärilikkus).
mitteligioleva tegelikkusega. Igasugune keelekasutus tähendab, et meid sunnitakse teatud mõttes valima ja üldistama. Tekstid loovad uusi tegelikkuse versioone ning pakuvad inimestele toimimiseks uusi võimalusi. Samuti toetab tekst uute versioonide loomist tegelikkusest ja uusi sotsiaalseid praktikaid. Juba varakult sotsialiseeruvad lapsed meie kultuuris nn tekstipõhistesse tegelikkustesse ning need on varieeruvad ja inimtegevustes. Sotsiokultuurilisest perspektiivist on kommunikatsioon esmane ja kognitsioon on kultuurispetsiifilised keskkonda vahendavad mudelid. Inimene on nagu ligusid rääkiv olevus ja tekst, kui meedium annab talle võimaluse luua kogu aeg uusi lugusid, mis avavad olemisele uusi perspektiive ja vaatenurki. Tekst aitab meil narrativiseerida ümbritsevat maailma lugematusse hulka komplektssetesse mudelitesse, mis lõbustavad, hirmutavad, informeerivad jne
annaabi.ee 
