1. Orienteerumisetapp- kogutakse peamiselt teavet ja määratletakse, millist tüüpi on situatsioon. 2. Hindamine-teavet analüüsitakse.Kujundatakse seisukoht, millised hoiakud situatsioonis on otstarbekad. 3. Kontroll ja/ning otsus-mida mingis olukorras tegema peab. Küsitakse ja anatakse soovitusi. Bales moodustas grupiliimete tegevustest ja arvamusavaldustest 12 tegevuskategooriat, mis sisaldasid porbleeme, küsimusi ja vastuseid, pos ja neg reaktsioone ning sotsioemotsionaalset ja ülesande suunda. Ühistegevuse realiseerimisel eristatakse positiivseid ja negatiivseid reaktsioone, küsimusi ja vastuseid. Bales võttis kasutusele ka isiksuse suuna mõiste ja eristas kuut suunda: üles, alla, edasi, tagasi, positiivne ja negatiivne. Nt kui mingi isiku tegevus grupis on üles suunatud-isik saab grupist mõjukust. Allasuunatus- mõjust ilmajäämine Negatiivne suund-kustub esile viha ja vaenu Positiivne suund- kutsub esile armastust ja austust.
teoreetilist mudelt, sest reaalsed suhted võivad olla märka nüansirikkamad. Lepitamise puhul on oluline see, et otsuse tegijateks on osapooled. Lepitaja ei otsusta. Tema põhiroll on osapooltevahelise suhtlemise taastamine ja kaasaaitamine, et osapooled leiaksid konfliktile lahenduse. 12 Kressel (2000) eristab kontekstis eesmärgile orienteeritud ja sotsioemotsionaalset lepitusstiili. Esimese stiili eesmärgiks on kokkuleppe saavutamine põhiküsimuses. Teiseljuhul on peataotluseks omavaheliste suhete taastamine konflikti senise käigu reflekteerimise ja oma positsioonide selgitamise kaukdu. Lepitaja peab tagama, et osapooled langetaksid informeeritud otsuse. Parimaks õigustuseks ja põhjenduseks lepituse kasutamisel on osapoolte vaba tahe. Kui konflikti lahendamisel pöördutakse ühiselt isiku või institutsiooni poole abi saamisesk, on
annaabi.ee 
