Et seda vastuolu selgitada, tuleb vaadelda heaolu mõistet laiemalt ning lisada materiaalsete tingimuste juurde ka väärtused, elukvaliteet ning võimalused. Mõistet "heaolu" (ingl.k.well- being) võime vaadelda ka kui hüvangut (welfare; prosperity), rikkust ja rahulolu - kui inimeste üldist heaoluseisundit, mis euroopaliku kultuuri traditsiooni põhjal põhineb heal tervisel, mugavatel elutingimustel, isikuvabadusel, ohututel töötingimustel ja tagatistel tööpuuduse puhuks. (Sotsiaaltrendid 3, 2004). Heaolust saab rääkida tänapäeva arenenud ühiskonnas ja ka inimkonna üldist arengut saab vaadelda kooskõlas heaolu üldise arenguga. Üleminekul agraarühiskonnast 7 9 industriaalühiskonnale omistati suuremat tähelepanu materiaalsetele väärtustele ning rahva heaolu võrdsustati just nende näitajatega. Erinevates ühiskonna arengustaadiumides
grupp 17,9% meie rahvastikust; 1993.a -18,2% ja 1994.a.- 18,4%, siis 1995.a. oli kasvanud 18,6%-ni. Pensionisüsteemi finantseerimine Rahvusvahelistes võrdlevates uurimustes on täheldatud seaduspärasust, et mida vanem on ühiskond (suurem üle 60 aastaste osakaas kogurahvastikust), seda rikkam ta on (kõrgem SKP per capital). Seega, et ühiskonna vananemisega kaasneb reeglina ühiskonna rikkuse kasv. Samal ajal näitavad sotsiaaltrendid, et mida suurem on rahvuslik rikkus, seda suurema osakaalu moodustavad SKP-st pensionikulutused. Just SKP kasv on võimaldanud majandusel valutumalt kanda pensionikulutuste suurenemist. Nimetatud trendide taustal selgub ka Eesti pensioniküsimuse üks paradokse. Meie probleem ei ole mitte niivõrd selles, et Eesti SKP per capital on madal, vaid selles, et oma rahvastiku vanusestruktuuride koht on Eesti ühiskond liiga vaene.
annaabi.ee 
