sotsiaalpoliitilisest kirjanduse tõlgendusest. R. Jakobson ,,Kunst kui vahend" sõnastas arusaama, mille järgi kirjandus on kirjanduslike ja kunstipäraste võtete summa, mida kirjanik kasutab oma teose kujundamisel. ,,Kunst kunsti pärast" kirjanik ei pea kirjutama ühiskonnale kasulikuna, vaid enese naudingu eesmärgil. Moskvas tekkis sarnane keelering, mille mõju ulatus Sveitsini. Nimetuse osa ,,formalism" tähendaks justkui, et tegeldakse vormi ja tühja kestaga, mitte sisuga sotsiaalrealism VS läänelik modernism. Võõrandunud kirjandus ja kasutuste meelisklemine seostub lääne formalistidega Joyce, Woolf ja Proust. Inglismaal ei olnud formalismi ajal kadunud ka sotsiaalkriitiline realism, mida esindas Galsworthy (pikk perekonnaromaan ,,Forsyte'ide saaga"). Välja kujunenud oli ka detektiivikirjandus, nimekaim Arthur Conan Doyle oma romaaniga ,,Sherlock Holmes", aga kirjutas ka ulmet. Wells kirjutas eelkõige ulmekirjandust
Näiteks: Elufilosoofia – sümbolism, juugend / art nouveau, ekspressionism, fovism, Chagall. Psühhoanalüüs – sürrealism, abstraktne ekspressionism. Fenomenoloogia – poeetiline realism, Fluxus. Eksistentsialism – teatud osa performance-kunstist, Abramović ja Ulay. Hermeneutika – „tõlkimisega” tegelevad pea kõik kunstnikud omal viisil. Analüütiline filosoofia – keelega tegelev kontseptualism, Art&Language, J.Kosuth. Marxism – kriitiline realism, sotsialistlik realism, sotsiaalrealism. Strukturalism – opkunst, minimalism. Rene Magritte Psühhoanalüütilise teooria üldised põhimõtted: - Inimese käitumist juhivad alateadlikud soovid ja mälestused, mida ei saa ühiskonna moraalinormide tõttu otseselt välja elada. Need soovid on tihti seksuaalse iseloomuga (libido - sugutung) - Inimese teadvustatud kogemus on vaid „jäämäe veepealne osa" - Varase lapseea kogemustel on
annaabi.ee 
