Riigipresidendi asemel muutus ta tegelikkuses aga diktaatoriks ehk füüreriks. Demokraatilikult valitud juhid asendati keskvõimu omadega, juhtidele mitteallumine võrdus riigireetmisega ning sõna- ja teised kodanikuvabadused kaotati. Rahvas nimelt arvas, et vaid Hitleri juhitud partei suudab niinimetatud vaenlastele vastu seista. Niimoodi õnnestus Hitleril kantsleriks tõusta ja hiljem kogu võim enda kätte koondada. Alustati massilist terrorit vasakpoolsete parteide (kommunistide, sotsiaaldemokraadide) suhtes, mõningal määral ka aktiivse paremopositsiooni suhtes, NSDAP-s Hitleri võimalike konkurentide suhtes. Massiline terror viidi üle juutide ja teiste alamrassi esindajate vastu. Üheks natsionalistliku õpetuse tugisambaks sai rassilise puhtuse tagamine juutidelt võeti ära kodakondsus, abiellumine juutidega keelati ning vaimuhaiged ja kurjategijaid ei tohtinud saada lapsi. Riigivõim oli võtnud endale õiguse sekkuda inimeste eraellu. Noorte kasvatamine
mõisa, kus elas Linda tädi T. Vilberg. Kui olukord muutub veelgi pinevamaks, otsustavad nad rongiga Peterburisse sõita. Enne minnakse veel Tallinnast läbi, et vanematelt ja õelt raha laenata ja 1906 aasta eesimestel päevadel suunduvad nad Peterburi ning algab Vilde 14 pagulaspõlv, mis kestab üle üheteistkümne aasta. Vilde vahistamissüüdistuse aluseks olid järgmised süüdistused: osavõtt Eesti Sotsiaaldemokraadide Tööliste Ühistu Tartu osakonna koosolekutelt, aktiivne kihutustöö ajalehe ,,Uudised" kaudu, valitsusevastaste kõnedega esinemine miitingul ja rahvaasemike kongressi resolutsioonide levitamist. Vahistatuna oleks Vilde mõistetud kas Siberisse asumisele või paariks aastaks sunnitööle. Vilde jäi siiski kuni 1917 aasta revolutsiooni lõpuni jälitatavaks. Vilde Eestist lahkumine oli vältimatu. Eduard Vilde teine loomingujärk moodustab tema proosatoodangu kõrgaja. Siis ilmus ta
annaabi.ee 
