"Eesti õigussüsteemi head ja vead" Õigus on sotsiaalse kontrolli vahend, mis seab inimühiskonna liikmetele riigi poolt kindlad raamid, kontrollib inimeste absoluutset vabadust- lubab mingil juhul käituda üksnes teatud viisil ja mitte teisiti. Õigus ei loo mitte ainult kohustavaid keeldusid, vaid ka õigustusi inimestele teatud viisil õiguspäraseks käitumiseks. Õigus ei ole midagi sellist, mis saaks seista ühiskonnast väljaspool. Õigus toimib sotisaalses keskkonnas, arendes ja muutudes, kohanedes ühiskonnaoludega. 1.1 Õigussüsteemi vead Õigussüsteem on õiguskordade kogum, millel on sarnane õigusfilosoofilinekäsitlus riigist ja õigusest. Nii nagu on igal süsteemil, on ka Eesti õigussüsteemil oma head ja vead. Tooksin välja mõned aspektid, mis mind praeguse õiguse juures häirivad. Kindlasti tuleks muudatusi teha karistusseadustikus, karistused tuleks muuta rangemaks. Näiteks: joobes seisundiga autorooli istumine
lapse intellektuaalsed protsessid. Alles seejärel on võimalik jõuda psühholoogilisele tasandile. Võgotski järgi ilmnevad kõik kultuurilise arengu funktsioonid kahel tasandil: esmalt sotsiaalsel, hiljem psühholoogilisel tasandil (intropsühholoogiline kvaliteet muutub interpsühholoogiliseks kvaliteediks). Just seetõttu on lapse õppimisel oluline roll sotsiaalsetel interaktsioonidel. KOKKUVÕTE Inimeseks saamine kulgeb sotisaalses ümbruses, laps kasvab ümbritsetuna teistest inimestest. Sotsiaalne ümbrus eeldab indiviide ühendavaid inimvorme- nii inimtegevust kui ka vastavat suhtlemist. Kasvades sotsiaalses ümbruses, teeb laps läbi vastava arengu, mille tulemuseks on inimesele omane karakteristik- sotsiaalsus. Sotsiaalsus avaldub käitumises ning näitab inimese isiksust tervikuna- tema minapilti, vaateid, väärtusorientatsiooni, eetilisust või tundemaailma, samuti harjumusi, kuidas langetada
annaabi.ee 
