» Õpetaja käsi töötas kuni väsis ja vifcakimp oli märksa kahanenud. Siis järgnes käsk: «Nüüd, sir, mine istu tüdrukute hulka! Ja olgu see sulle hoiatuseks.» Klassis tekkinud naerukihin näis poisi kohmetuks tegevat, kuid tegelikult olid selles rohkem süüdi jumaldav aukartus tundmatu ebajumala ees ja kartlik rõõm oma hea õnne üle. Ta istus männipingi servale ja tüdruk tõmbus pead selga visates temast järsult eemale. Klassis müksati üksteist, paigutati silmi ja sosistati, kuid Tom istus vaiksett, käed pikal madalal laual, ja näis raamatut uurivat. Vähehaaval pöördus tähelepanu temalt kõrvale ja sumbunud õhku täitis peagi jälle tavaline sumin klassis. Nüüd hakkas poiss tüdrukule vargseid pilke heitma. Tüdruk märkas seda, kirtsutas. nina ja keeras väheseks ajaks pea kõrvale. Kui ta ettevaatlikult jälle näo tagasi pööras, lebas tema ees üks virsik. Ta lükkas selle ara; Tom pani tasakesi tagasi; ta lükkas selle
rõõmust. Just sel silmapilgul märkas patukahetseja oma aknaavast mustlastüdrukut häbiposti platvormil ja saatis tema poole hirmsa needuse: «Ole sa neetud, Egiptuse tütar, ole sa neetud, ole sa neetud!» 225 V. KAKULOO LÕPP Esmeralda kahvatas ja tuli platvormilt taarudes alla. Suletu hääl jälitas teda ikka veel: «Tule alla, tule maha, sa Egiptuse varganägu, küll sa kord sinna jälle üles pead ronima!» «Kongisolijal on omad tujud,» sosistati rahva hulgas, aga midagi muud ka ei lisatud. Sääraseid naisi kardeti, ja see kindlustas nende puutumatuse. Hoiduti kallale tungimast neile, kes ööd kui päevad aina palvetasid. Oli aeg käes Quasimodot alla tuua. Ta vabastati köidikuist ja rahvas valgus laiali. Suure silla juures jäi Mahiette, kes oma kahe sõbrannaga koju läks, äkitselt seisma: «Aga Eustache! Kus on kakk?» «Ema,» vastas laps, «kui te kõnelesite selle naisega seal augus, tuli suur koer ja ahmas tüki
Ainult kord elus Indrek oli midagi samataolist tundnud -- sootuks üürikeseks. Siis ta oli seisnud kirikus pingi otsa juures ja temast oli mööda läinud kolm naist, kõik mustas, kõik looris, üks nähtavasti vana, teised noored, sest nad talutasid seda ühte. Nad läksid kolmekesi altari ette ja põlvitasid seal terve koguduse silma all suuril paelahmakuil. ,,Õpetajaproua leinab oma ainust poega," sosistati siis Indreku kõrval. Veel praegu ta mäletab, kui imeliselt need sõnad teda tol korral olid puudutanud. Lõhnab siis õpetajaproua lein nõnda? oli ta endamisi soninud. Ta oli juba niipalju nuttu ja pisaraid näinud, ometi polnud ta kunagi seda lõhna tundnud, mitte kunagi. Ainult õpetajaproua pisarad lõhnavad nõnda, kui ta leinab terve koguduse silma all oma ainukest poega; õpetajaproua pisarad ja Mauruse esimese järgu õppeasutise puutrepp -- ainult need kaks asja ilmas.
annaabi.ee 
