Ma ütlen midagi hästi kurja ja nad..." Mu mees segas vahele: "... Sa ei tohi midagi nii kohmetut teha! See oleks juba sarimõrvari tegu!" ütles ta ehmunult. "Aga mida siis?" küsisin nördinult. "Me peame midagi tegema, sest nii see asi jääda ei saa!" ütles Stiiv-Maikel. Kostus uksevõtmete kolin ja ukse kriiks. Lapsed tulid koolist. Oli kuulda ka jutuvadinat. "Tere! Kas keegi kodus ka on?" küsis Helen. "Jah, on küll!" ütlesin närviliselt. "Lapsed peavad mängust välja jääma!" sosistasin Stiiv-Maikelile. "Kuidas teil koolis läks?" küsis Stiiv-Maikel. "Hästi!" hüüdsid nad kui ühest suust. "Mul oli täna superhea päev!" kriiskas Helen õhinal. "Oota, las ma räägin enne!" ütles Stiiven, kui Helen tahtis hakata rääkima. "Ei mina," "Mina", "mina", "mina" karjusid Helen ja Stiiven läbisegi. "Aitab!" käratasin neile vihaselt. "Palun rääkige ükshaaval! Kui Helen on 15 ja Stiiven 14, siis las Stiiven alustab!" ütlesin rangelt. "Hea küll
Kui ta on siin, saadan ta kohe, kui film on lõppenud.“ Paistis, et ta ei võtnud Asi polnud õppimises; sellega sain ma (üldjoontes) hakkama. Probleemiks oli kontrollil ja võimul korrapidaja sõnu ülearu tõsiselt – vähemalt mitte seda „kohe“ osa. Uks sulgus ning pimedus põhinev kultuur. Vaid vähesed õpetajad julgustasid õpilasi või võimaldasid neile kuigivõrd oma ja filmiheli pakkusid mulle piisavalt „katet“ , et välja hiilida. Ma sosistasin oma sõbrale, „Ära vaadete ja mõtete väljendamist. Mul oli ka palju kokkupõrkeid väiklaste, kiuslike ja kohati jul- ütle midagi. Ma lähen ära – koju.“ Kikivarvul, selg vastu seina surutud, liikusin ma pimeduses made õpetajatega. Karistused – isegi löömine ja keretäis – käisid tol ajal (1950ndate keskpaigast ettevaatlikult. Avasin ukse nii vaikselt kui suutsin ja olin peaaegu vaba. kuni 1960ndate alguseni) õpilaseluga paratamatu ohuna kaasas
tal kedagi süüdistada peale iseenda. Arvan, et see on märksa parem viis teda tappa. Ma pole tapmise poolt, kui saab vähegi sellest kõrvale hoida. Sel pole mõtet ja see pole moraalne. Kas mul pole õigus?» «Jah, arvan, et on. Aga oletame, et laev ei lagune ega upu?» «Noh, me võime need kaks tundi kuskil oodata ja vaadata, eks?» «Hea küll siis, tule!» Sellega nad läksid; ma lipsasin välja, üleni külma-higine ja ronisin edasi. Oli pime kui kotis. Käheda häälega sosistasin «Jim!» ja ta vastas üsna rnu küünarnuki lähedalt mingi oigamisega. Ütlesin: «Ruttu, Jim, pole aega lollusi teha ega oiata. All on röövlisalk. Kui me ei saa nende paati lahti teha ja alla vett saata, nii et mehed laevalt ära ei pääse, siis on ühel neist viimane häda käes. Aga kui me nende paadi leiame, siis on neil kõigil häda käes, sest siis saab seriff nad kätte. Tee ruttu! Ruttu! Ma otsin pakpoordi-pidi, otsi sa tüürpoordi-pidi. Mine parvele ja . . . »
annaabi.ee 
