Näitab milliseid võimalusi on sotsiaalseid norme rikkuda. Kui selline käitumine algab lapseeas on prognoos tunduvalt halvem (võidakse jõuda kuritegeliku käitumiseni); kui selline käitumine algab noorukieas on prognoos parem on pigem eakohane käitumine, katsutakse piire. Probleemse käitumise klassifikatsioon (Emmer et al., 1997) seotud käitumisega, mis toimub klassiruumis: Tähelepanu mitteväärivad ehk olematud käitumisprobleemid sosistamised jne, kui neile tähelepanu pöörata võib tulemus olla halvem. Tundi vähehäirivad käitumisprobleemid nt vahelerääkimised. Juhtub harva, pole piisavalt häiriv. Samas seda ei tohi tähelepanuta jätta. Tõsine, kuid piiratud ulatusega väärkäitumine ajalises mõttes (harva) või teeb seda osa lastest/klassist. Püsiv ja süvenev väärkäitumine tõsine, sage tunni rikkumine. Kolm viimast punkti vajavad sekkumist
Kuigi distsipliinirikkumine on õpilaste ja klassi sotsiaalseks arenguks isegi vajalikud, tuleb õpetajal teada, kuidas seda ohjata. Õpetajatöö eeldab valmisolekut ka väga tõsiste käitumisprobleemide lahendamiseks. Charles eristab viit õpilaste väärkäitumise tüüpi: agressiivsus, kõlblusetus, allumatus, õppetöö häirimine, olesklemine. Emmer liigitab korrarikkumise ulatuse ja püsivuse järgi kolmeks. Tähelepanu mitteväärivad e olematud käitumisprobleemid (sosistamised, ajutine tähelepanematus) – ei häiritavaliselt õppetööd. Tundi vähehäirivad käitumisprobleemid – väärkäitumine mis on vastuolus klassi käitumisreeglitega, kuid oma piiratud ulatuse või harva esinemisega ei häiri eriti tõsiselt kogu klassi õppimist. (loata rääkimine, pingist välja käimine) tõsine kuid piiratud ulatusega väärkäitumine. – korrarikkumised, mis häirivad täsiselt õppimist v üldist
annaabi.ee 
