Preestrid panid iga nelja aasta pärast tähele, et nendele tähtis täht ilmub üks päev hiljem. Loomulikult arvutasid nad kohe välja, et üks päikese aasta kestab täpsemalt 365 päeva ja 6 tundi. Kuid selle kohta nad oma kalendris muutusi ei teinud. Küll aga arvutasid nad välja, millal Sirius ilmuks uuesti horisondile esimese kuu esimesel päeval Selleks läheks 1460 aastat aega. Roomlased oli võtnud õppust ning tegid Juliuse kalendri. Julius Ceasar võttis kuulda astronoomi Sosigenese nõu ning lisas iga nelja aasta tagant veebruari ühe päeva juurde. Kuid pikemas perspektiivis leiti ka seal viga (365, 5,48,46 ; 130) ning uut lahendust oli lõpuks ikkagi vaja. Sel ajal kui Ceasar kalendrit uuendas, oli sarnane sarnane süsteem teisel pool Atlandit juba välja mõeldud. Mayad olid välja mõelnud 18-kuu süsteemi, igas kuus 20 päeva. Ning nagu Egiptlasedki, lisasid nad 5 päeva iga aasta lõppu, viis päeva mida usuti õnnetust toovateks. Mayad on tuntud oma ebatavalise
nimetatakse tõeliseks Päikese ööpäeva pikkuseks. Ajamomenti, mil Päike läbib antud meridiaantasapinna, nimetatakse selle koha tõeliseks keskpäevaks. Tõelise ööpäeva alguseks on tõelise kesköö moment, mil Päike asub kõige madalamal allpool horisonti. Samal meridiaanil asuvates punktides valitseb üks tõeline päikeseaeg. See sõltub koha geograafilisest pikkusest . Kuidas aga lugeda kuupäevi? 46.aastal e.m.a. võttis Julius Caesar Aleksandria matemaatiku Sosigenese ettepanekul kasutusele uue Rooma kalendri. Uus juuliuse kalender põhines aastal, mitte kuudel, nagu enne seda. Selle aluseks on fakt, et Maa teeb täistiiru ümber Päikese umbes 365 ja ¼ päevaga ehk ühe aastaga. Sellepärast tegi Sosigenes ettepaneku lugeda baasaasta pikkuseks 365 päeva ning igale neljandale aastale lisada üks päev. Kuid ¼ ei ole täpne määratlus. Tegelikult on 365,242199 päeva aasta pikkuseks. Aastal 1582 kehtestas paavst Gregorius XIII gregooriuse kalendri
annaabi.ee 
