Kui ta oli alles poisike siis ilmnes ta vaimukus kui vallatlevus. See oli isa kellelt Soren Kierkegaard päris nii oma raskemeelsuse, vaimukuse kui ka mõistuse. Ema, kelle Soren kaotas kahekümne kahe aastaselt, ei maini ta imelikul kombel sõnagi. Mõlemad vanemad olid päritolult jüüti talupojad, Soren Kierkegaardi teostest lööbki meile vastu Jüüti liivikute üksindust, kahvatust ja raskemeelsust. Kodus oli isa omajagu türann ning isa lai selg seadis end kauaks Soreni ja maailma vahele. Nõnda sai Sorenile kodust ühtviisi nii ängistav kui ka kõhedusttekitavalt ligitõmbav koht. Ei mingisugust ajaviidet ega meelelahutust. Aga kui Soren palus luba õue minna, millega isa tavaliselt ei soostunud, võttis isa poisil käest ning pakkus talle õueskäigu asemel jalutuskäiku toas, kuid see-eest „kuhu iganes“. Selle suurmehe kasvatamise eesmärk paisab olevat olnud tappa temas laps.
Sören kartis, et sellel on ehk füüsilised põhjused; meenus 1837.aasta kahenädalane joomaperiood, mil ta käis võib-olla ka bordellis. Soren oli kindel, et kihlus tuleb katkestada, kuid algatus selleks pidi tulema Reginelt. Selle saavutamiseks käitus ta eemaletõukavalt. Algul see ei mõjunud, kuid aasta pärast saavutas ta eesmärgi. Regine katkestas kihluse ning abiellus kuue aasta pärast oma kunagise õpetaja ja austajaga. Regine suri 82aastaselt, olles enne seda Soreni kohta kirjutanud: ,,Ta ohverdas mind Jumalale.''(Meos 2000) Aastail 1832-34 oli surm laastanud nende perekonda(surid ema, kaks venda ja mõlemad õed), 1838.aastal pihtis isa talle oma poisipõlvepattu(Jumala needmist) ning Sorenis tekitas see tunde, et nende perekonnal lasub mingi needus. Ta arvas ehk, et lahkuminek Reginest on Jumalale meelepärane ohver. Mõelda võinuks ka vastupidi et Jumal tahab Sorenit proovile panna, kas ta suudab seda andi(Reginet) hoida.(4)
annaabi.ee 
