minutissimum (foto 3). Troopiliste orhideeõite omapärane ilu on innustanud neid taimi kasvatama ka kunstlikult loodud keskkonnas. Kuigi esimesed katsed ebaõnnestusid, on troopiliste orhideede kasvatamine levinud peaaegu kogu maailmas. Ja mitte ainult kasvatamine, ka aretustööd tehakse väga laialdaselt, on loodud väga palju dekoratiivsete õitega sorte, erinevate vormide, liikide ja isegi erinevate perekondade vahelisi hübriide. Uute sortide õite värvi- ja vormirikkusest ei jää sordiaretajate fantaasia maha ka nimede panekul leiame nii jumalate kui ka riigimeeste nimesid (Hera, Alkibiades, Wintson Churchill jt.), samuti palju muudki huvitavat. (2) Kuigi orhideede peamiseks levikualaks on troopika ja subtroopika, jätkub ülejäänud 10%-st liikide arvust parasvöötmetesse ja polaarjoone tahagi. Mõne Eestis kasvava liigi levialadki ulatuvad Arktikasse, samuti aga ka üsna kaugele lõunasse Pürenee poolsaareni ja isegi Põhja-Aafrikasse
nimetatakse seda hõrenemiseks. Kevadel hakkavad allesjäänud taimed tugevamini võrsuma ja 24. Rapsi on kasvatatud haljassöödaks ja siloks Eestis alates 1960-ndatest. Siis ei valmistatud veel taimeõli ja õlikooke, kuna nad sisaldasid eruukahappeid ja glükosinaate. Seemnetest pressitud õli kasutati suure kuumuse ja veekindluse tõttu vedurite ja aurulaevade silindrites, samuti kasutati õli kosmeetika ja sünteetiliste materjalide tööstuses. Kanada ja Euroopa sordiaretajate töö tulemusena on uued rapsisordid madalama kahjulike ainete sisaldusega kui varem. Seetõttu sobib uusi sorte kasvatada nii toiduõli kui ka söödaproteiini tootmiseks. Sorte eristatakse vastavalt 0-, 00-ja 000-tüüpi sortideks: 0-sortide seemnete õlis on vähendatud eruukahapete sisaldust 50%-lt 0,2...1%-ni. Esimesed sellised sordid saadi Kanadas 1968. Aastal, suvirüpsil 1971. Aastal. 00-sortide seemnetes on lisaks sellele alandatud ka glükosinolaatide sisaldust 8%-lt (kuivaines) 0,5..
Kaugus on seda täpsem, mida lähemal lookused üksteisele asuvad. Mida rohkem järglaskonda (arvukus) seda täpsem tulemus. Otsene vastavus geenide lineaarse paigutusega kromosoomis. Erinevalt aheldunud lookuste kaardistamine testristamistega: 3-lookuse suhtes (Aa/Bb/Cc x aa/bb/cc) võimaldab vaadelda mitut tunnust üheaegselt. Rekombinantide sagedust (nn. Aheldatuse vahekord) kasutatakse järglaste fenotüüpide ennustamiseks (tõu ja sordiaretajate huvi) Testristamisel ei tohi rekombinantide sagedus ületada 50%. Sel juhul ei ole tegemist aheldatusega, mis tähendab, et 1. Kas geenid on erinevates kromosoomides või üksteisest liiga kaugel 2. Vajalik leida veel vahepealne lookus Rekombinantide sagedus võib alahinnata tegelikku kaugust, seepärast vajalik korrigeerimine. See tuleneb nn. Interfentsist ehk sellest, et kui üks RS on toimunud, siis see takistab teise RS teket
annaabi.ee 
