kokkupuutepinnal. (liikuv vedel faas üuutub kokku liikumatu tahke sorbendiga) Adrptsiooni kutsuvad esile molekulaarsed jõud. Kui sorptsioonil aine ei muutu keemiliselt (säilitab oma individuaalsuse) füüsikaline sorptsioon. Protsess on pöörduv, aine või sorbendilt kergesti vabaneda desorptsioon.On vähespetsiifiline, võib kulgeda suvalisel pinnal suvalise aine suhtes. Konst.temp-l intensiivistub gaasi rõhu või aine konts-ni kasvades. Kui sorptsioonil toimub sorbendi ja sorbaadi tugev vastasmõju,nii, et nende struktuur muutub keemiline sorptsioon. Toimub faaside kookupuuutel keemiline reaktsioon. Desorptsioon on raskendatud. Staatiline S. kui S toimub kiiresti ja kvantitatiivselt. Kindel kogus sorbenti segatakse uuritavat komponenti (komponente) sisaldava lahusega, lastakse toimida kindel aeg ja tahke sorbent eraldatakse lahusest, sellelt omakorda eraldatakse uuritav aine (ained) ja neid analüüsitakse edasi. Seda nimetatakse ka ekstraktsiooniks tahkel faasil
aastal eraldatigi. Looduslikult esineb seda orgaanilist hapet kõige rohkem just pihlakates ja pihlakamahl oligi tootmisallikaks enne sünteetilise sorbiinhappe kasutuselevõttu. Vees lahustub sorbiinhape halvasti. Tõsi, temperatuuri tõustes ühendi lahustuvus paraneb. Nii sorbiinhappel kui ka tema sooladel, sorbaatidel, on mõjus pärm- ja hallitusseeni hävitav või nende kasvu pidurdav toime. Toiduainete lisaainete nimistust leiame konservantide alajaotusest sorbiinhappe (E200), naatrium-sorbaadi (E201), kaaliumsorbaadi (E202) ja kaltsiumsorbaadi (E203). Kõnealune ühend ja tema soolad on tõhusama toimega kas hapudes või hapestatud toiduainetes. Siit ka hoidistajate ammune praktiline tarkus, kes pihlakaviljade mahla kasutasid teiste puuviljade ja marjade konserveerimisel. Sorbaadid on toiduainetetööstuses hetkel ühed enam kasutust leidvad konservandid, sest nad ei mõjuta oluliselt konserveeritava toiduaine maitset ega lõhna. Nende ühendite suhtes kehtivad kasutuspiirangud
annaabi.ee 
