rohekas, täielikult väikestest terakestest koosnev koorikjas , õhuke kuni võrdlemisi paks tallus. · Hägu tõmmusamblik ( Phaeophyscia orbicularis) talluse värvus varieerub tugevasti: rohekashallist peaaegu mustani, pole kindlasti mitte helehall, vaid pigem tõmmu varjundiga sellest ka sambliku eestikeelne nimi. Heaks tunnuseks on ümmarguste, enamasti rohekate ja kumerate soraalide olemasolu talluse pinnal, arvukamalt selle keskosas. · Harilik jahusamblik (Phlyctis argena) koorikjas tallus on enamasti krobeline parguline ja võib katta üsna ulatuslikke pindu; talluse pragudes tekivad tallusest heledamad, korrapärase kuju ja mitmesuguse suurusega soraalid, mis võivad omavahel liituda. Tallus iseloomulikult lapiline: tekib erinevat tooni valkjate ja hallide laikude vaheldusrikkas muster, mistõttu harilik jahusamblik
peamiselt lehtpuude, vahest okaspuudel, metsas, taluõues, kui ka pargis. Väga sage ja levinud kogu Eestis. Kibedat lumisamblikku iseloomustavad kõige paremini valed ümmargused soraalid, need paiknevad koorikja, halli talluse pinnal, mõnikord moodustavad pinda katva katte. Valgeid terakesi sisaldavad soraalid on vägagi silmatorkavad, need meenutavad isegi lumehelbeid, kuid neid on raske puukoorest eristada. Lumisambliku eestikeelne nimetus ongi tuletatud lumehelbeid meenutavate soraalide järgi. On ka teine oluline tunnus mis seotud soraalidega. Soraalid sisaldavad ka kibedamaitselist samblikuainet pikrolihhenhape, mis teistes sama perekonna liikides puudub. Kibeda lumisambliku tunnebki tema maitse järgi ära, näpuots märjaks, hõõruda natuke vastu soraali, suhu pista ning kibeda maitse korral ongi kindel, et olete kibeda lumisambliku leidnud. (Kalda, Randlane, Paal, Saag, 2004, lk 142) Runnel, V. (s.a.). Kibe lumisamblik. Külastatud 8. jaanuar 2014. aadressil
annaabi.ee 
